Ei isiklikke ega ühiskondlikke lapsi kasvatades ole olemas kindlatele ootustele vastavaid raame, millesse end suruda. Ainus raam on ehk hea tahe.
Tänavuse jahedavõitu maikuu alguses käisime üle mitme aasta kogu kooliga vaatamas igihaljast “Luikede järve”. Õpilaste häälestamiseks sain etendusenädala jooksul kokku kõigi klassidega. Kui kõige väiksematele jutustasin, kuidas prints Siegfried ema kingitud ammuga öösel paksu metsa järve äärde tõttab, ajas 1. klassi tüdruk käe püsti ja küsis suure sisseelamisega: “Aga kuidas ema lubas tal öösel üksinda metsa minna?” Vastasin, et prints oli ju äsja saanud täiskasvanuks – amb oli kingitus tema 18. sünnipäevaks. “Aga oma vanematele jääme me alati lasteks!” ei lasknud mu väike vestluspartner end kõigutada. Mõtisklesime siis veel natuke selle üle, kuidas vanemad tõepoolest ei lakka oma laste pärast muretsemast ja tahavad näiteks alati teada, kas poeg või tütar on ohtlike sõiduriistadega liigeldes turvaliselt sihtkohta jõudnud, kuid lapse oma teed minek on paratamatu.
