Juba väga kaua aega pole tundnud, kui habras on kodutunne. Viimati tundsin seda sama hapralt ja kõhtu õõnsaks tegevalt siis, kui Pihkva diviisi üksused liikusid Tallinna suunas ja teleka ainus kanal näitas “Luikede järve”.
Ei ole paremaid aegu oma kodu ülesehitamiseks, kui Eestil on olnud viimastel aastakümnetel. Me pole kunagi olnud nii jõukad kui praegu. Meie võimalused oma kultuuri edendada, endale sobiv eluviis ja elukoht kujundada pole kunagi olnud paremad. Me oleme hoitud ja tunnustatud teiste riikide poolt, meie pass on üks maailma tugevamaid. Mitte kunagi varem pole me saanud nii vabalt maailmas ringi käia.