Raivo Vare: NIMBY – mis meist saab, kui me midagi ehitada ei luba?

Illustratsioon: Marko Mäetamm

Olen viimasel ajal murdnud üksjagu pead, miks on meil nii suur ja laialdane vastuseis kõigele, mis on seotud vähegi suurema mastaabiga ehitusega. Olgu see arengule hädavajalik taristu või majanduslikku heaolu toetav eksporditööstus. Kust on pärit selline viha ja emotsioon?

Loomulikult, kui selline konfliktne teema on juba üles kerkinud, siis ei saa ei meedia ega poliitikud sellest enam eemale hoida, vaid hea meelega ja lausa omalt poolt agu andes püüavad nad selle teemaga seotud emotsionaalsel lainel ratsutada. Aga ikkagi, kust tuleb selline suhtumine ja mida võib see meile tegelikult tähendada?

Pisut majandusloogikast elik kust tuleb raha

Alustada tuleks nagu ikka majanduspoolest. Kuigi näib, et küsimusele, kust tuleb raha, on märkimisväärselt populaarseks saanud infantiilne vastus, et see tuleb “seinast”, poliitikute puhul “riigieelarvest”, siis tegelikult, olenemata indiviidide ja institutsioonide usust, tuleb see ikkagi hoopis majanduses loodud lisandväärtusest. Elik kui seda luuakse rohkem, siis seda on ka ümber jagada rohkem.

Etteruttavalt juhiks tähelepanu ka sellele, et tänapäeval on kombeks rääkida, et SKP kui koondnäitajaga kajastatud majandusliku jõukuse puhul on selle loomes suur osakaal riigil ja ühiskonna institutsioonidel – mis on küll õige, aga see osakaal on otseses rahalises väljenduses siiski väiksem, kui selle loomiseks vajalik ümberjaotatav lisandväärtus. Kui arenenud riikide klubiks kutsutud OECD riikides on keskmine riigi maksutulude osakaal 34,2% SKP-st (2017. a andmetel), siis Eestis on ta küll väiksem, kuid siiski 33%. Samas rahaline panus SKP loomisse on erinevatel hinnangutel mitte üle viiendiku, nagu on näidanud näiteks suure avaliku sektori ja maksukoormusega riigi – Rootsi – uuringud. Ühesõnaga, põhimõtteliselt ei ole avaliku sektori kulude kasv üksüheses suhtes majandusliku heaolu kasvuga.

Mudeli mõttes on demokraatlikus ühiskonnas märkimisväärne osa avaliku sektori olemuslikust funktsioonist ümberjaotamine sotsiaalsete eesmärkide nimel, mitte otseselt majandusliku heaolu kasvu nimel. Kuna just see valdkond toob ka enim tähelepanu ja hääli, sest on inimestele lähemal, siis just sellesse suubuvad-sumbuvad poliitikute peamised jõupingutused.

Niisiis, esimese lähtekohana märkigem, et kui populistliku poliitika poolt toetatud-võimendatud laialt levinud arusaama eelduseks on usk, et majanduse toimest saadav ümberjaotatav majanduslik hüve on iseenesestmõistetav ja paratamatult kasvav nähtus, mis ei sõltu ümberjaotatava osakaalu pideva kasvuga kaasnevatest mõjudest, siis muutub ka arusaadavamaks meil leviv hoolimatu ja üleolev suhtumine majanduskasvu tagavate komponentidega arvestamise vajadusse.

Eesti konkurentsivõimekuse alussambad

Teise lähtekohana tuleks võtta arvesse konkreetselt Eesti väikese avatud majanduse struktuuri eripärasid.

Nimelt on meie majandusmudel oma väiksuse tõttu mõistetud olema avatud, ekspordist ja välisest konkurentsivõimekusest sõltuv. Lihtsalt meie siseturu maht on liiga väike muude alternatiivsete mudelite õnnestumiseks. Mida see aga tähendab? Kui maailmas on ekspordi osakaal SKP-s parimal juhul keskmiselt kolmandiku kandis ja EL-is 45%, siis meil Eestis on see 2017. a andmetel 78%. Võtke see näitaja poole väiksemaks ja proovige siis ekstrapoleerida see meie heaolule ja avaliku sektori võimalustele! Vähegi tervemõistuslik lähenemine annab ilmse vastuse: me vajame oma heaoluks ekspordivõimekust nagu õhku. See on omakorda otseselt seotud meie majandusagentide ja tervikuna majanduse toimekeskkonna rahvusvahelise konkurentsivõimekusega.

Milline on meie seis selles osas?

Valitsus on korduvalt mitmes poliitikadokumendis loetlenud Eesti majandusarengut takistavaid probleeme, näiteks majanduse ebasoodus struktuur, ettevõtete vähene investeerimis- ja innovatsioonivõimekus ning teadus- ja arendustegevuse tagasihoidlik kohalik mõju, eksportivate ettevõtete väike hulk ning nende tegevuse keskendumine rahvusvahelises väärtusahelas odavamate funktsioonide täitmisele. Osa neist on püsinud sellistes dokumentides juba pikemat aega. Sellise järelduseni on jõudnud Riigikontroll. Kui lisame siia veel kaks põhilist alussammast – soodsa regulatiivse keskkonna, mis pidevalt halveneb, ning kvaliteetse taristu, nii finantsilise, sotsiaalse kui ka kommunikatiivse ja transpordialase, mis samal ajal toetab ka elukvaliteeti –, siis on meil mureks ajendit küll ja küll. Kõigist neist siin rääkida ei jõua, aga kahele elemendile tasuks tähelepanu pöörata küll.

Alustuseks meie eluliselt olulise eksportiva tööstuse struktuuri ja võimekuse teemale, kus on osakaalu järgi valitsevaks vaid sadakond valdavalt välismaistele suurfirmadele kuuluvat ettevõtet, kes toodavad üle poole meie ekspordimahust ning kellest kümmekond annavad omakorda poole. Arvukate väikeettevõtete jaoks jääb siis ülejäänu. Väikeettevõtete jaoks, kelle innovatsiooni- ja eriti teadus-arendustegevuse võimekus on paraku piiratud.

Aga veelgi valusamaks teemaks on taristu. Jätan kõrvale meie “IT-tiigri” kiire internetiseerimise läbikukkumise loo, kuigi sellel on kindlasti omad negatiivsed tagajärjed meie edaspidisele konkurentsivõimekusele. Räägiks vaid NIMBY-kontekstiga seotud transporditaristust.

Taristu efekt seisneb väga paljus mitte projektipõhisuses, vaid kumulatiivses efektis nii majandusele kui ka inimeste elukvaliteedile.

Meil kas on mugavad sisemaised ühendused, mis aitavad kaasa riigi ühtlasele arengule, või neid pole. Mis eelnenud arutluskäiku silmas pidades veelgi tähtsam, meie kui Euroopa südamiku suhtes ääremaa konkurentsivõimekuse otsene mõjutaja on meie välisühenduste olemasolu ja kvaliteet. Kuna lihtsustatud projektipõhisus on taristu pikaajaliste ja väga suuremahuliste investeeringute puhul alati seotud suure riskiga, siis põhimõtteliselt on selle maandamiseks kaks teed: riigi osalus või kontsessioon selle mitmekesistes vormides. Viimane on, muuseas, ka EL-is viimasel ajal esile kerkinud. Jätan seejuures valdkonnaspetsiifilised põhjendused siin ruumipuudusel toomata.

NIMBY kui valmis riigi tunnus, mida juhib “Tartu vaim”

Aga mis meil on? Meil on NIMBY. Jah, ka mulle ei meeldiks, kui minu tagahoovi kõrvale tuleks mõni taristuobjekt, aga kuhugi nad ju peavad tulema. Ma saan emotsioonist aru, aga ühishuvidest lähtuvat ratsionaalsust peab ka kellelgi ometi jätkuma. Rahvusvaheliselt konkurentsivõimelist eksporditööstust või taristut on ju vaja. Eriti meiesugusele ääremaast väikeriigile.

Ratsionaalselt võttes tahaksime ju, et meie niigi piiratud struktuuriga toormeeksporti valitseks mitte madalahinnaline toore, vaid selle väärindatud versioon. Sealt, suuremast lisandväärtusest tuleks ju rohkem sisse. Näiteks kui palk maksab täna Skandinaavias 300 raha, siis sellest rafineeritud isegi baasiline tselluloos 1000. Vahe on 700 raha mahuühiku kohta… Aga me ei taha seda raha, sest see läheb teatud osas kasumina konkreetsete inimeste kätte. Pole vaja. Teiseks valede inimeste kätte, sest mingi grupihuvi on juba selle sissetöötatud väiksema rahaga rahul ja ei taha seda käest lasta, kusjuures nende oskused muutustele vastu töötada on üpris head. Ja lõpuks, Tartu kui “heade mõtete linna” eestvõttel demonstreeriti meil hiljuti, et üha suuremat populaarsust on kogumas alternatiivne vaade ühiskonnale, mis ei väärtusta majanduslikku heaolu, vaid heaoluühiskonnas üha laiemalt levivat vaadet – looduslähedust, piiratud tarbimist ja ringmajandust ning mitte liiga kohustustega koormatud elustiili. See on vist paratamatu, sest ka meie oleme jõudnud selle heaoluühiskonna piirimaile, eelkõige küll vist ainult suuremas kahes linnas. Tundub, et vähemalt selles mõttes on meie riik valmis saanud.

Taristu puhul see kogu ulatuses ei kehti, aga siin tulevad suuremate kiirteede-sildade-tunnelite-raudteede puhul valikuliselt juba mängu ka kalkulatsioonid.

Lisaks emotsioonidele traditsioonilise NIMBY vaimus à la “võib-olla ongi vaja teha, aga mitte minu maale/naabrusse”. Kuigi, nagu eespool sai mainitud, taristu kumulatiivset efekti tegelikult keegi tõsikindlalt kunagi prognoosida ei suuda, nõutakse meil täna konkreetsete algatuste puhul just sedasorti garanteeritud tõestusi, et projekti tasuvust hinnata ja lihtkalkulatsiooniga plussi puudumisel projektist loobumist põhjendada. Teise käega aga samal ajal seda jällegi ei nõuta, kui tegu on mingile võimsamale huvigrupile huvipakkuva projektiga. Näiteks sobivad hästi mittekasumlikuks mõistetud olema Haapsalu raudtee ja Pärnu Lennujaama juhtumid. Oleme ju meiegi Euroopa jaoks vaid üks ääremaa regioon, seega tegelikult pole ka Exceli absolutiseerimine Brüsseli jaoks nii määrav. Kahtlustan, et ka Rail Balticu trassi Tartu kaudu kulgemise korral oleks käiku läinud mitte tänane Exceli-põhine vaidlus, vaid pigem “Tartu vaimule” igati vastuvõetav Haapsalu või Pärnu variant. Regionaalse huvi võimsus on ka üks valmis riigi tunnuseid.

No ja lõpuks veel see, et me kuulume EL-i kui poliitilisse ja majanduslikku ühendusse, mille südamaa riikide majanduse või konkreetsete majandussektorite huve võib meiesuguste ääremaade taristuliste suurprojektide teostamine kolmandate riikide kaasabil nii tänase konkurentsi kui ka tulevase turujuurdepääsu tähenduses riivata ja mis seetõttu leiab täiesti loomulikult takistusi kõigil mõeldavatel viisidel. Seegi ju valmis riigi tunnus, et me arvestame oma rahvusvahelise kuuluvusega ja partnerite huvidega.

Mis meist niimoodi saab?

Midagi ei saa. Lihtsalt oleme. Kellele ei meeldi, koligu ära, nagu nüüd on poliitiliselt popp, kuigi riigivaenulik öelda. Ajapikku kasvab poliitilistel põhjustel lisandväärtuse ümberjagamise määr seni, kuni majandusareng seda kannatab, ja siis algab stagnatsioon ja siis heaolu langus, sest majandusseadused on nagu loodusseadused – vääramatud. Mõnda aega võib neid püüda eirata, aga see on paganama kallis ja lõpeb ikkagi alati ühtemoodi, nagu ajalugu on korduvalt tõestanud. Aga noh, mis meist tahta, kui Bernie Sanders on vist ikka veel jätkuvalt vaimustuses Venezuela mudelist ja Jeremy Corbyn loeb hommikusöögi kõrvale The Morning Stari…

* Artikkel on algselt ilmunud Edasi paberajakirjas. Saadaval suuremates lehekioskites. Osta ajakiri ja toeta aeglast ajakirjandust. Edasi paberajakiri – pikemat lugemist terveks suveks!

Raivo Vare

Raivo Vare

Raivo Vare on hariduselt jurist, lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja EBSi magistriprogrammi cum laude. Olnud riigiminister ning teede- ja sideminister, tippjuht pangandus- ning transpordi- ja logistikasektori firmades. Tegev paljude avaliku sektori ja erialaorganisatsioonide, samuti eraettevõtete juhtorganites. Kord kuus vahendab Raivo Vare Edasi lugejatele oma mõtteid tähenduslikest rahvusvahelise elu sündmustest. Loe artikleid (38)