Inimene on lammas. See on nobelist Doris Lessingi „Vanglad, milles me vabatahtlikult elame“ põhisõnum, mis võiks olla ka raamatu pealkiri. Õieti peaks, sest nii leviks see kurb tõdemus paremini ja aitaks ehk ära hoida jubedusi, mis inimese seesugune olemus, eriti kombinatsioonis võimu mittevahetumisega, endaga paratamatult kaasa toob, kirjutab Madis Aben. Alljärgnev tekst on kirjutatud 3 aastat tagasi Venemaa agressioonisõja alguses ja tundub täna üha asjakohasem.
Inimene on lammas ehk alandlik karjaloom evolutsioonilistel põhjustel. Ammustel aegadel oli suurem tõenäosus ellu jääda karja liikmena kui üksi, ja kari allub üldiselt juhile. Karja kombeid oli eluliselt oluline järgida, kuna vastasel juhul ähvardas karjast välja heitmine. Ja see tähendas hukku.
