Kui ütlen oma lähedasele “ei”, ei peaks see olema vestluse lõpp, vaid sinna peaks lisanduma, millal olen valmis sellest rääkima. Tühi sein annab võimaluse see täita igasuguste erinevate lugude ja sodimistega. Suhte vundamendiks on turvatunne.
Loa või nõusoleku küsimist füüsiliseks läheduseks on soovitatud juba mitu head aastat. Mõned meist naeruvääristavad seda. Kas loa küsimine suudlemiseks ei ole teps liiga tehniline? Kas see ei kaota kirge ja spontaansust? Loa küsimine on jõudnud ka pornotööstusesse, kus seda praktiseeritakse, et näidata kõikide osapoolte nõusolekut tegevustes, mis järgnevad. Tõenäoliselt pole vaja kellelegi selgitada, miks loa küsimine on vajalik füüsilise läheduse alustamiseks kui ka järgnevate sammude puhul (sh keskel või lõpus). Piiride seadmisest ja olulisusest räägitakse üha rohkem, teraapias on see üks peamisi teemasid, millele tähelepanu pööratakse. Kus lõpen mina ja algab teine? Millised on minu vajadused ja soovid, millised kellegi teise omad ja kas teen neil vahet?