Talv on siin särav. Dolomiidid moodustavad Alpides hingematvalt kauni lõigu, mille on tahunud ainulaadne mikrokliima – aga mitte ainult see. Märkimisväärse osa sellest särast annab pisike Cortina d’Ampezzo, mis on ainuüksi viimase saja aastaga suutnud kokku tuua Ernest Hemingway, James Bondi, olümpiamängud, neo-popkunsti ja staarkokad. Mida pimedamaks lähevad talvepäevad ja suuremaks ahvatlus lihtsalt kodus diivanil tukkuda, tõmbab see lume ja lugude pillerkaar mind ikkagi liikuma mägede suunas.
Kahel korral elus olen ma olnud kohas, kus suremine tundub edasi liikumise kõrval palju parem alternatiiv, ja need mõlemad meenuvad mulle Cortina d’Ampezzole lähenedes.