Hannes Kuhlbach: kuidas seletada staaride vaatamist?

Eurovisiooni 63. lauluvõistlus on selleks korraks möödanik. Nagu paljud nähtused, on seegi oma algusajast kaugele liikunud. Sama võib öelda äsjalõppenud superstaarisaate kohta. Lisaks lauludele, esitustele, kostüümidele, valgusshow’le on selles kõiges mingi seletamatu fluidum, mis hämaratel õhtutel lausa tõmbab miljoneid vaatajaid sedalaadi hüperetendusi jälgima. Eurovisiooni, iludusvõistlusi, staarisaateid, rammumeeste jõukatsumisi, tõsielusarju, showmaadlust on meile väga vaja. Miks? Sügaval sisimas on see seotud ka meie seksuaalsusega. Inimesele on ikka omane ennast samastada ja ka vastandada, et saada kindlust ja selgust enda sügavama olemuse kohta.

Sigmund Freud, psühhoanalüüsi alusepanija, oli lisaks geniaalsetele ideedele omas ajas ja ruumis sadakond ja rohkem aastat tagasi ühtlasi ka väga julge. Oma 1905.a. esmailmunud “Kolmes essees seksuaalsusest” (S.Freudi kogutud teosed, köide VII) rääkis ta seksuaalsusest kui inimese sünnipärasest vajadusest ja arengust viisil, mida seni polnud keegi nii üldistavalt ja põimitult  teinud. Teemad, mis olid ehk kliinilises keeles ja väljenduspiiranguteta käsitlemist leidnud kitsas ringkonnas, murdsid avalikkusesse ning ühtlasi nii šokeerisid kui vabastasid paljudest tabudest. Tollal oli ennekuulmatu, et inimesed on seksuaalsed olevused sünnist saati, mitte alates teismeeast, et masturbeerimine on omane kõigile, et mõnu võib saada mitmel moel ja et seksuaalsus ei tähenda ainult täiskasvanueas viljeldavat normina heteroseksuaalset vahekorda, mis lõpplahenduses on ülimalt hea ning soojätkamiseks vajalik. “Heas seltskonnas” mitteräägitavad aksioomid olid järsku omavahel seostatud.

Freud sedastab tabavalt, et varajasest lapseeast alguse saanud seksuaalse eneseleidmise tee sisaldab potentsiaalselt kõike, mida liialdatud kogustes, sageduses või piiratuses võib pidada perversseks.

Terve, tasakaalus täiskasvanu seksuaalsus on seega otsekui eluteekond läbi takjapõllu, kust midagi vähem, midagi rohkem külge hakkab.

Normatiivsel, enamikule inimestele omasel viisil jõutakse põllu teises servas tervikliku, täiskasvanuliku seksuaalsuseni nii psüühikas kui käitumises. Vahel aga läheb mingil põhjusel areng käänulist rada pidi ja inimene takerdub kuhugi.

Juhtuda võib igatepidi, kõik tiirased ei meelita ihalusobjekti puuõõnde või ei rahulda ennast kingakollektsiooni abil, seksuaalse mõnu saamise maailm on lai ja värviline. Kitsamaks minnes – üheks mõnuprintsiibile allutatud käitumisviiside paariks on näitamine ja vaatamine.

2018. aasta Eurovisiooni võitja Netta Barzilai, Iisrael

Miks me siis vaatame Eurovisiooni või otsime Superstaare?

Lisaks laulukonkursile võib taolisi üritusi vaadata kui moodsas ja kallis formaadis näitamise ja vaatamise show’d. Lauljad ja nende saatjad laval esitlevad ennast kõik mingis rollis, mingisuguse looga, mis tihti on nii sisult kui narratiivilt lihtsakene, ning mis peab sõnumi kuulajale edasi kandma. Ikka on teemade hulgas naiste ja meeste vahel toimuv, leidmine ja kaotamine, öö läbi kellegagi koos paeluvas tegevuses olemine. Sõnum on üldinimlikul tasandil lihtsustatud ja mõistetav. See on selge ja arusaadav kihistus. Olgu näitena toodud seekordne Iisraeli võidulaul Leelo Tungla kiires ja tabavas eestinduses:

Vaata mind, on ju loodud nii kauniks mind!
Kama kaks, kui te seast mõni taunis mind!
Tule, kutt, jäta jutt, targaks teen su,
pam-pampa-huu, tarampampa-huu!

Lisaks kuulamisele meeldib inimestele väga vaadata. Seda, kuidas keegi riides on või kui vähe riideid on sündsuse piirimaile jäädes võimalik selga panna. Esineja seksikas keha pole tema oma teha, aga ometi on hetke iluideaalile vastavaid esinejaid meeldiv vaadata. Kujutan ette, et Vana-Kreekas taolist võistlust korraldades oleks esinejail palutud oma numbri ajaks ilma häbenemata lahti rõivastuda, alasti keha oli kunstiteos, mida ei peaks varjama. Meie ajastu Euroopas on päris palja keha näitamine lubatavuse piiri taga, kuid nagu öeldakse, fantaasiaid ei saa piirata.

Kolmandaks võib võistlust siduda samastumisega. Hea on kellelegi kaasa elada, piltlikult ise laval olles ja parimat andes, hinge kinni hoides, et lauluhääl ei väärataks ja kostüüm ikka lõpuni vastu peaks. Samas saab ka kellegi esitust või oskusi pilada, naeruvääristada, seega vastanduda. Seegi on inimlik.

Lühidalt kokku võttes – inimestele kui sünnipäraselt seksuaalsetele olevustele meeldib vaadata ja näidata.

See erutab, on erutanud kõiki lasteaiast saadik. Sellel baseerub suur osa visuaalse reklaami tööstusest. Mulle tundub, et osa Eurovisiooni populaarsusest baseerub selsamal loomulikul vajadusel ja mõnutundel, mida vaatamine meis kõigis põhjustab.

Mida selle teadmisega peale hakata?

Me vaatame läbi elu teisi ja oleme ise vaadatavad – nii tänaval, tööl kui etendusel. Selles on alati mõnutunne, milles sisaldub vahel ka seksuaalne laetus. Olles täiesti omaette, kui mitte keegi meid ei jälgi, on tunne … teistmoodi. Kui meid ennast tabatakse kedagi silmitsemas, käib kehast samuti jõnksatus läbi. Just seda teemegi Freudile toetudes Eurovisiooni või analoogiat vaadates piltlikult läbi. Me saame turvaliselt vaadata ja fantaseerida teistest, tundmata endal jälgivat pilku. Seega – ilma häbenemata.

Nii, nagu seksuaalsus ja selle alushoovused ei ole sugugi pelgalt hetero-kvaliteeti, ei ole ka lauluvõistlustel või tõsielusaadetes esinejad alati selgelt üheselt määratletavad. Vana head meest naise rollis kohtab kaunis sagedasti, ka habemega naine on laval olnud, mis järgmiseks? Mida kõike me tahaksime vaadata ja mida see võiks meie kohta öelda?

Inimesele on ikka omane ennast samastada ja ka vastandada, et saada endasse kindlust ja selgust oma sügavama olemuse kohta. Eurovisiooni  võidulaulu puhul on  selgitust pakutud #metoo teemal – eks seegi ole piirjoon, mis ühiskonna mõneti kaheks jagab – ahistajad ja ahistatud, olgu siis tegelikkuses või suhtumises. Ühiskonnas aktuaalne jõuab igal juhul ka esinemistesse, näitamisse.

Mida järeldada meie endi seksuaalsuse kohta võitjate valiku põhjal?

Eurovisiooni võiduloo esitaja välimus ja esituslaad olid vähemalt mõnevõrra provokatiivsed, mis omakorda ergutab vaatajaid kas vastanduma või samastuma. Seksuaalsuse mõistes võisime seda pidada kütkestavaks või ebameeldivaks, kui kasutada iseloomustamisel äärmusi. Ning see räägib juba sidemest vaataja enesekuvandi ning esineja kuvandi vahel. Kellele meeldis, andis hääle, kellele ei meeldinud, andis hääle mõnele rohkem meeldinud artistile. Igal juhul on Eurovisiooni vaatajanumbrid meeletud. Täpselt samal vastandumise-samastumise joonel mängib ka superstaarisaade. Vaatajad, ärge unustage, teie hääl määrab võitja! Erinevalt Eurovisiooni võitja provokatiivsusest näib Eesti laulukonkurss väärtustavat siirust – selle sõnaga on seekordset võitjat Uudot ka vist enim iseloomustud. Ju see räägib midagi ka midagi meie, eestlastest hääletajate eelistuste ja olemuse kohta.

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (35)