Nädal tagasi laupäeval sõitsin varahommikuse rongiga Valgast Tallinna. Tegin hommikuse lüpsi varem ära ning põrutasin autoga Valga rongijaama. Parkisin auto ja astusin rongi. Rong on hea kiire ja mugav liikumisvahend. Kodus vaatasin netist, et pilet maksab 16.90 ning lugesin müntidest täpselt raha kokku ja tuli välja, et mul täpselt oligi münte selles vääringus. Rongis lugesime piletitädiga veel raha üle ja ta oli rõõmus, et sai münte, eks inimesed tahavad rongis ka tihti maksta paberrahaga, hea ju, kui siis on võimalus neile raha tagasi anda.
Rongiaknast oli mõnus loodust vaadata, et kus siis veel on Siili õppuse sõjatehnika Valgamaal ringi paarutanud ning siis enne Tartut on need aialapikesed, et siis vaatasin, et kes kuidas on oma vagusid tõmmanud ja millest kasvuhoone kokku ehitanud. Tartust ei tulnudki väga palju rahvast peale, rohkem rahvast tuli rongi hoopis Jõgevalt ning ka Tapalt.
Jõgevalt tuli peale üks proua suurte kompsudega. Mitte väga vana, aga mitte ka enam 40ndates. Pani oma kompsud minu juurde toolide peale laiali ning siis, kui piletiproua jõudis temani, siis teatas, et tal ei ole niipalju raha, kui pilet maksab. Siis keeras see Jõgeva mamma minu suunas ja küsis “Laena mulle praegu kaks eurot!” Küsimuse ajal tundsin, et kuidas minu suunas lendlevad alkoholilõhnad.
“Mul pole sentigi sularaha, ma täpselt maksin oma pileti viimastest müntidest,” selgitasin, aga proua ei kuulanud mu lauset lõpuni, vaid küsis raha juba teisel pool vahekäiku istuva härra käest. “Kõik inimesed on nii ihned!” hüüdis ta siis üle rongi ja üritas paar korda piletit osta kaardiga makstes, kuigi teatas ennemalt, et kaardi peal tal ei ole niipalju raha.
“Ma tulen kohe tagasi!” ütles siis Elroni teenindaja ja läks teiste inimestega tegelema. Jõgeva mamma keeras magama ning võttis veel saapad jalast, korralik juustuhais.
Tapalt tuli peale päris palju inimesi ning meie vahesse istusid kaks noort õpetajat, vähemalt niipalju ma nende vestlusest aru sain. Jõgeva mamma pidi oma kompsud koomale tõmbama, et inimesed istuda saaks. Noorte õpetajate vestlusest veel fikseerisin, et tavaliselt sõidavad selle laupäevahommikuse rongiga Tapalt Tallinna liitlaste sõdurid šoppama, aga täna õppuste pärast vist jäävad võitlejate jaoks ostukeskusesd ära. Korraga tuli välja, et üks neiudest oli mobiililaadija maha unustanud, ei mingit draamat, see on tänapäeval asendatav.
Elroni teenindaja tuli siis enne Tallinnat ning ajas Jõgeva mamma ülesse ja müüs talle pileti, mille eest sai mamma oma kaardiga maksta. Ehk pool distantsi panin mamma jänest ja teise poole eest maksis ning siis piletit näppu saades deklareeris mamma kõva häälega üle rongi “Ärge soovige mulle head päeva, ma ei naudi seda elu, see ei ole elu, see on ellujäämine.”
Keegi ei osanud talle midagi vastata, kõik läksid rõõmsalt oma laupäevadesse. Ma sõitsin õhtul perega meie minibussiga maale tagasi ja tõime ka auto Valga rongijaamast ära. Rongiga kolm tundi sõitmine on alati võit juba sellepärast, et saad oma mõtetesse mõne karakteri ja mõtiskled, et mis võib tal olla suurtes kompsudes ja kuhu ta nendega suundub.
Mart Kase
Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mart kirjutab Edasile, kuidas paistab Eesti elu väljaspool Tallinnat. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Loe artikleid (159)
