Kolm kuud Ameerikas teeb sinuga huvitavaid asju. Ei ole kellelegi uudis, et reisimine muudab inimest, aga teadlik ajutine kolimine sooviga lisaks muuseumide külastamisele ning põnevalt söömisele ka kultuuri- ning majandusruumist aru saada muudab üsna kiiresti ka mõttemalle. Kas paremaks või halvemaks, on äärmiselt subjektiivne. Aga muudab.
Näiteks sain aru, et lisaks tavapärasele arusaamale mastaapide erinevusest tulenevast ajamahukusest liiguvadki Ameerikas “asjad” oluliselt aeglasemalt. Kuna hierarhia tipp on nii palju kõrgemal ning kõik vahelülid peavad oma eksistentsi õigustama, on paratamatu see, et näiteks New Yorgi linnapea juures töötava loomemajanduse funktsionäriga kokkusaamine võtab aega kolmveerand aastat hajusat, kuid siiski süstemaatilist tööd.
Teine üllatus oli, et isegi vajalike summade olemasolul (mis ei olnud küll antud juhul üks tegur) ei saa kiirendada asjade kulgu lihtsalt pealehakkamise või valmisolekuga – “need asjad lihtsalt võtavad täpselt nii palju aega” oli suhtumine, millega kõik vaikimisi on ära harjutatud ning millega on pea kõik rahu teinud.
Suuremaks kokkuvõtteks võib öelda, et mingisuguse poolisetekkelise majandustsükli täissaamise tulemusena on erakordselt paljude toitlustus-ja meelelahutusasutuste rendilepingud viimase aasta jooksul kas läbi saanud või lähi ajal lõppemas ning kuna üldiselt on New York City teatavas majanduslikus tõusutrendis, on rendihindade tõus toonud kaasa tavatult suure vabade äripindade turule naasmise trendi.
Teine mõjur on Wolt ja kümned teised toidu kojutoomise teenuse osutajad. “Tänu” neile on märgatavalt vähenenud kohalike harjumused väljas süüa ja väiksemad restoranid paraku nende kahe teguri koosmõjulises turbulentsis pikajalisi positiivseid väljavaateid ei oma.
Seetõttu on väga oluline seal midagi alustades omada pisut mitmetahulisemat eesmärki – lisaks baari ning restorani pidamisele peaks olema lisandväärtus ehk konks (hea oleks veel, kui neid oleks mitu).
Õnneks Philly Joe’s NYC omab neid rohkem – Põhja-Euroopa esteetika, nordic toit, Eesti suurepärased suure orgaanilisuse alatooniga laetud tooted, aken Eesti ja Euroopa muusikasse, Eesti tarbe- ja kujutav kunst ning soe ja vahetu suhtumine nii klienti kui muusikuisse.
Selge on, et Ameerikas ja eriti NYC-is inimeste puudust ei ole ja kolme kuu jooksul sai selgeks, et väärt kohtadesse pead mitu päeva ette laua broneerima, et üldse uksest sisse mahtuda.
Ühe just sellise tahame koos Ott Tomikuga NYC-i luua. Kui mina lendan oma mõtetega lae all, siis Oti näol on tegemist oluliselt ratsionaalsema mehega, kelle võimet kogu projekti ärikriitiliselt vormida on raske ülehinnata.
Hetkel oleme saavutanud dialoogi Eesti riigiga, et juhul kui suudame kaasata ligi 30 Eesti ettevõtet, kes on Ameerikasse eksportimisest huvitatud ning oleksid võimaluse avanedes valmis meie projektis osalema, on riik valmis kuni kaheks aastaks meile New York Citysse ruumi rentimisega appi tulema. Ja see on minu poolt vaadatuna juba väga suur tunnustus ja edusamm ehk Ameerika vallutuse teine laine.
Kallid sõbrad, tulete meiega Ameerikat avastama?
p.s. Kes on pildil?
Kindlasti huvitab teid, kes on see mees koos minuga pildil. See mees on minu New Yorgi trummiõpetaja, maailma kuulsaim trummipedagoog John Riley, kellega istume parasjagu Põhjaka mõisas ning kes on minu Ameerikas olemise esimene näide riikide vahelisest suhtlusest. Isegi Soome kuulus Sibeliuse Akadeemia jazzosakond ei ole veel suutnud seda hiiglast oma kooli organiseerida, aga antud juhul leidsime paari kuu jooksul dialoogis olles formaadi ja aja, mil hr. Riley sai tulla ja veeta nädala Eestis. Suur tänu toetamast V.K. ja SilberAuto, et selline kiirendi Eesti trummarite jaoks teoks sai saada.
Reigo Ahven
Reigo Ahven on eesti trummar. “Ahvena seiklusjutte Ameerikast” on kolumn, mis edastab tundeid, avastusi, tõdemusi, õnnestumisi ja tõkestumisi seoses Ameerikasse kolimisega, et luua pop-up Philly Joe’s jazziklubi ja Eesti kultuuriesindus New York Citysse. Loe artikleid (6)
