Eestlasel on üks suur mure – ta ise. Ta kakleb, ta vaidleb, ta on kõigele vastu ja miski talle ei meeldi. Ta ei ole õnnelik, olgugi, et kõikvõimalikud indeksid ja numbrid on suurepärased. Asi on isegi nii kaugele läinud, et enam ei valmista rõõmu tasuta asjad või suured investeeringunumbrid. Kas tõesti on Eestlane juba kõik saavutanud ja nüüd pole enam jäänud midagi peale depressiooni? „Milleks maailmale Eestlane“ artiklisarja eesmärk on püüe mõista kollektiivset Eestlast, aru saada, mis teda närib ja seeläbi tuua taas naeratus selle jonnaka ja mässumeelse, ent avastamishimulise ning mõtiskleva lapsemeelse olendi näole.

„Eestil ei ole vaja suurt narratiivi“ ütles meie juht neli aastat tagasi. See tähendab, et pole vaja lugu või suurt ideed, mille järgi edasi minna. Ometi, asetades end ja Eestit väljapoole lugu, läks temaga üsna kulunud narratiivi järgi, mille võib lühidalt kokku võtta ühe tunnustatud Eesti lugudemeistri Tommy Cashi mõttevälgatustega – ametisse saamine oli „Winalaoto“ ja edasi „Pussy, money, weed“. Lihtne ja inimomane.

Siim Pütsepp

Siim Pütsepp on viimased 18 aastat oma elus tegelenud brändide sünnitamise, tapmise ja aretamisega ehk kokkuvõtvalt lugude loomise, jutustamise ja kirjutamisega ettevõtete eesmärkide saavutamiseks. Minu deviisiks on: kui sa ei müü lugu, müüd hinda. Kusjuures see kehtib kõikides eluvaldkondades. Esivanemate juttude järgi saarlane, võroke, lätlane ja juut ehk kokkuvõttes Eestlane. Loe artikleid (5)