Vanaduses hinnatud alalhoidlikkuse, järjepidevuse ja püsivuse kõrval, mida elujõuline ning äge noorus käsitleb oma koha kindlustamiseks tahtmatult või tahtlikult stagnatsiooni ning tagurlusena, on ometi üks omaduste ring, mis moodustab vanaduse olemusliku väärtuskeskme – see on elutarkus.
Autorirubriigis “Eluilmast omailma” mõtestab Rein Veidemann oma elu- ja lugemiskogemuse taustal eesti inimolu ilminguid ja seoseid.
