Nii magusat uudist polnud raadiost ammu enam tulnud! Või on otsas!
See oli täpselt üleeile, 19. augustil, kui tegin raadio lahti ja seal räägiti, et poodides on või otsas. Kuna oli meie armsa uuspüha, taasiseseisvumispäeva eelõhtu, siis arvasin, et tegemist on meenutussaatega Vabariigi noorusaegadest ja lastakse jupikest mõnest arhiivisaatest. Loomulikult tuli kohe meelde kadunud Edgar Savisaar ja tema mälestusväärne käik võilattu. Kõik, kes seda aega mäletavad, mäletavad ka seda ülimalt teatraalset akti. Peaminister isiklikult laseb avada mingi külmhoone uksed (paljud mäletavad, nagu oleks uksed lausa maha murtud!) ja marsib oma kaaskonnaga sisse. Võid on seal virnades. Tegemist on niisiis vandenõuga valitsuse vastu, võidefitsiit on kunstlikult tekitatud! Edgar Savisaar teadis kindlalt ühte tähtsat asja: poliitika on teater. Kui ka kõik sellest enam kui kolmekümne aasta tagusest ajast kaob juba kuhugi mäluuttu, siis see Edgari coup de théâtre jääb. Kuidagiviisi on sellest saanud uue vabaduse tuleku sümbol: natuke napakas, natuke absurdne ja naljakas, aga ainult sellepärast, et Jumal tänatud, see kõik on nüüd möödas! Me saame sellele muiates tagasi vaadata. Kui naiivsed me ometi olime! Mida kõike me tulevikust ei uskunud ega lootnud! Kes seda enam mäletabki või tahab mäletada… Keegi ei taha mäletada oma mineviku rumalust ja pigem lahjendab seda heldelt rohke tagantjäreletarkusega. Muidugi, ma teadsin kohe! Ma tegelikult aimasin juba siis… Kuigi.
