Valner Valme kultuuri- ja ühiskonnakriitika puudutab ilminguid, mille osas leidub arenguruumi.

Igaüks oma klubi eest

Valimised on ukse ees, kevad käes, alustame poliitikast! (Valimised on alati ukse ees.)

Ütleme nii, poliitikud on Eestis üleekspluateeritud, liiga palju saavad ja võtavad sõna. Käärid nende eetrivirvenduse (tänapäeval ei tasu unustada ju ka ühismeediat) kvaliteedi ja kvantiteedi vahel lähevad nii laiali, et kruvi pudeneb ja need kukuvad kohe koost.

Poliitiline mölin on, debatti mitte. Debatt näiliselt kohati on, aga see on võistkondlik spordivõistlus, kus parteisõdurid esindavad oma erakondi, mitte Eestit. Olles viimasel ajal jälginud sarnaseid mõõduvõtte ka väliskanalitelt (vanast Euroopast!), näib, et diskussioon on võimalik ka erinevaid parteisid esindades. Meil ajab iga erakond oma jonni, silme ees valimised, mis on alati umbes aasta pärast tulemas ja reiting, mida lüüakse edetabeliks iga kuu.

Muidugi aetakse parteipoliitikat kõikjal üle ilma. Millegipärast torkab parteiasja ajamine Eesti asja ees Eestis aga järjest enam silma, eredaks näiteks Jevgeni Ossinovski ministriportfelli loovutamine ettekäändega hakata partei positsiooni valimiste eel upitama. Isegi, kui see on aus põhjendus, on see küüniline.

Meil ei ole veel ühiskondliku debati kultuuri. On väiklased vaidlused.

Hallinn

Hall asfalt sõiduteel, hall asfalt kõnniteel, vahepeal muru pole ja viimased puudki langetatakse, sest jäävad ette teelaiendusele või ehitusele või on lihtsalt mõne tehnokraadi meelest linnas ülearu.

Halli asfalti katab kiht halli ollust, mis koosneb kivipurust, liivast, tolmust ja mingist keemilisest kõntsast, millega talviti lund söövitatakse. Kuna Tallinnas on kõva tuul, siis see räigus lendab ringi, pimestab silmi ja määrib, määrib. Jala käima ei kipu, aga samal ajal räägitakse, et saaks autosid linna pealt vähemaks.

See ei ole veel linn, kui on asfalt, asfalt ja koledad majad. Kes peaks tahtma sellises linnas olla ja käia, rääkimata ringipatseerimisest? Tahaks saata Tallinna linnavalitsuse prügisaarele.

Koerad ja hiired

Wes Andersoni „Koerte saarel“ on hoopis niipidi: küüditab sääl Megasaki meer Kobayashi linna koerad prügisaarele. Juhtum on südantlõhestavalt kurb, aga Wes Andersoni tegelased, olgu inimesed, koerad või nukud pole sedasorti, kes laseks end haletseda. Nemad asuvad tegutsema ja režissöör Wes Anderson koob oma lood hoolega: iga rütm ja silp, värvitoon ning liikumine on läbi komponeeritud.

https://youtu.be/jYp_vOtFVHw

Õnneks ei ole film dubleeritud ning Bill Murray, Bryan Cranston, Edward Norton jt räägivad nii, nagu ainult Wes Andersoni filmides võib kohata: rütmiliselt, korraga, üksteise otsa, tuimalt, rõhuga, masinlikult, inimlikult.

Ja muidugi muusika, taiko-trummide kaikumine ja vaikselt pingestuvad industriaalsed mustrid. Meistriteos. Miks ma sellest räägin? Sest kui juhe läheb kokku, poliitiline vägikaikavedu muutub hüsteeriliseks, paks tolm täidab silmi, siis üks Wes Andersoni film toob jalad maa peale tagasi, avardab samas pilku ja paneb prioriteedid paika.

Samal ajal jõudis Sõpruse kinno „Gordon & Päddy“. Linda Hambäcki joonisfilm lastele, kus detektiivid hiir ja konn ajavad pähklite ja seejärel kadunud loomalaste jälgi. Film on 2D. Tegelased ei kasuta nutiseadmeid. Tempo on maru rahulik. See on igati vanamoodne linateos. Viige lapsed kinno ja mediteerige ise see tunnike kaasa. Nagu oleks metsas käinud! Kuhu muidu ehk ei jõua.

Viin ja õlu

„Vaesuse nimi on alkohol,“ ütles Tallinna Kiirabi juht Raul Adlas targalt sel nädalal. Kahjuks väljaandes, millele ma põhimõtteliselt ei tee ühtegi klikki, aga õnneks võttis teema üle ka Postimees. Adlase mõte oli selles, et enamiku terviseriske tekitavad Eesti inimesed liigjoomisega. Siia võiks lisada sotsiaalsed riskid: elanikud kaotavad lisaks tervisele töö, kodu, pere, raha, ikka joomise tõttu.

ETV „Terevisioonis“ märkis umbes samal ajal Terve Eesti sihtasutuse asutaja Riina Raudne, et eestlased ei tohiks põhjendada oma joomist halva ilma ja pimedusega. Et kui on selline kliima, siis ei saagi end muud moodi normaalselt tunda, kui avada viinapudel.

Jah, halb ilm on õõnes vabandus ega kanna enam ammu.

Raudne märkis, et Vahemeremaades, kus alkohol (vein) käib sügavalt kultuuri sisse, liialdusi nii palju ei esine, sest inimesed kontrollivad seal lähedasi ja sõpru ja kui keegi hakkab purju jääma, siis vaikselt juhatatakse kõrvale või pidu lõpeb.

Eesti on kahjuks viinamaa. Minu jaoks viin on jälk ja rõve jook, arvestades imagot, toimet ja eriti maitset. Kindlasti on kellegi jaoks see „seened ja kurk ja haljas“ kultuur elus ja kontrolli all ning ei tähenda pelgalt tölbiks kammimist. Maitse asi. Ikkagi, viin on poes alahinnatud ja ühiskonnas ülehinnatud jook.

Ma soovitaks pigem Eesti väikevabrikute õlusid: leidub sadu sorte, tekib juurde, igas pisikeses õllepoes võib avastada uusi käsitööõllemarke, mida pole näinudki. Tiirlen välismaal ka alati õlleriiulite ees ja võib öelda, et Eesti on parim õllemaa üldse. Arvestades rahvaarvu ja rikkalikku, kvaliteetset ning lisaks vingelt disainitud valikut, Belgiast me maha ei jää, mõnes osas oleme eeski. Neid õltse ei tarbita muidugi kastikaupa ja kulinal, pigem pokaalist, ükshaaval ja aeglaselt.

Käsitööõlu võiks olla üks Eesti visiitkaarte nagu Lõuna-Prantsusmaal on vein või Šveitsis šokolaad. Aga ei pea vist mainimagi, et kuna see siinne väikeõlu on kallis lõbu, siis on need spetsõllepoed enamasti klientidest tühjavõitu.

Õlu on ka maitse asi (just nimelt!), aga see on kultuur, mis väärib elushoidmist.