Koristamises peitub minu meelest palju otseseid ja ka pealtnäha kaudseid voorusi. Nii nagu me maja, vajab ka meie hing korrastamist ja tuulutamist.
Kui suure suve selgroog on murdunud ja puhkepäevad paljudel asendunud töisemate toimingutega, tahaks kangesti kõigiga jagada meenutusi mõnusast jõudeajast. Millistel ĂĽritustel sai käidud, kellega kohtutud, keda võõrustatud. Kus rännatud, mida söödud – kus hinge kosutatud ja keha toidetud. Millised kogemused selle kalli ja ĂĽĂĽrikese aja jooksul väikeseks känkraks kokku kogutud, sildiga “suvi” pitseeritud ja sĂĽdamesse pistetud. Ikka selleks, et siin põhjamaal talve taluda ja kaamost välja kannatada. LĂĽhidalt, suts suvejuttu puhuda.
Elisabet Reinsalu
Kasvasin üles Tallinnas, Mustamäel, kus oli minu kodu. Vana-Mustamäe männisalud ja liivapaljandikud ning TPI vastas olev mets olid mu mängumaa. Igakevadised ja -sügisesed jalutuskäigud ema ja õega Nõmmel, kus elasid mu vanavanemad, õpetasid mind armastama inimesi ning arutama elu üle. Suvised matkarajad Lõuna-Eestis ja Läänemaal, kus kasvasid kodumaised käpalised ehk orhideed, koos isaga õpetasid mind armastama loodust. Need vist ongi kaks mu kõige olulisemat teemat- inimesed ja loodus. Mu unistuste päev oleks istuda tundide kaupa mõnes kohvikus ja jälgida möödakõndivaid inimesi või jalutada mõne lähedase sõbraga looduses ja analüüsida elu. Kunagi ütles üks armas inimene mulle, et pane vähemalt suu kinni, kui sa avalikult inimesi vahid. Eks see ole ka põhjus, miks läksin Eesti Muusikaakadeemia Lavakunstikooli õppima näitlejaks. Huvi inimeste vastu. Elu vastu. Vahepeal põikasin läbi Tallinna Ülikoolist, kus õppisin reklaami ja meedia erialal, mis avardas silmaringi ning andis akadeemilise baasi. Olen kahe lapse ema, abikaasa ja Tallinna Linnateatri näitleja. Loe artikleid (41)
