Soome linnas Lappeenrantas avati tänavu uus, tipparhitektide kavandatud teater, mis asub … kaubanduskeskuse kolmandal korrusel.

Jaanuaris 2016 avatud teater on Soome aasta parima arhitektuuriga hoonete seas, aga teatrihoone olemasolu või mitte-olemasolu tekitab vastakaid arvamusi.

Helsingin Sanomat avaldas ”poeteatri” teemal hiljuti huvitava mõtte, mis vabalt tõlgituna kõlab nii: ”Arhitektid on Lappeenranta uut teatrit kavandades täitnud hoolikalt neile antud lähteülesannet, aga – kas peaks toetama arengusuunda, kus kultuurisündmused toimuvad kaubanduskeskuses, mille arhitektuur on tihti üsna tagasihoidlik?”

Kõnealune artikkel rääkis arhitektuurist, aga kas pole tähelepanek huvitav ka laiemalt – moodsa aja kultuuriasutused, millel pole oma välist ”nägu”, oma fassaadi, oma auväärset peasissepääsu, mille ette leppida kokku pidulik esmakohtamine uue kallimaga…

Milline näeb näiteks välja Nordea kontserdimaja maja? Kui panna ”Nordea kontserdimaja” Google pildiotsingusse, siis esimesed 14 pilti on kaunid fotod saali interjöörist, alles 15. pilt on suhteliselt suvaline kaader maja välisilmest. Samas paiknev Solarise kino on veelgi sujuvamalt integreeritud otse kaubanduskeskusse. Ei saaks öelda, et kummalgi oleks oma välimus.

Lappeenranta teatri koduleht muidugi näeb kaubanduskeskuse ülakorrusel paiknemist nii positiivse asjaoluna kui vähegi oskab:

Teatri paiknemine kaubanduskeskuses on ainulaadne lahendus, milles võib näha teatrimaastiku struktuurimuutuse ennetamist – etendused lähevad tagasi oma juurte juurde, turule ja rahva keskele.

Samas, äkki tõesti on arusaam, et igal teatril, kontserdisaalil ja muul kultuuriasutusel peaks olema oma kaunis hoone, mille ees purskkaevudega allee, täiesti üleromantiseeritud ning ajast ja arust?

Äkki tänapäeva klient ei tahagi seda alleed, vaid pigem sooja garaazhi ja võimalust minna shoppamast teatrisse ilma vahepeal nina õue pistmata?

Kindlasti ei ole kultuuriasutuste majanduspoole otsuste langetajad teinud neid valikuid (näiteks kolida kaubanduskeskusse) ju juhuslikult… Äkki ongi võimalikult odav piletihind tähtsam kui see, et ahhetavad jaapani turistid kontserdimajast pilte teeks… Või et lasteaialapsed, kes elu esimest etendust vaatamas käisid, oskaks pärast ilusast teatrihoonest pildi joonistada.