The New York Times’st on viimaste nädalate jooksul sattunud silma paar rõõmsat raamatu-uudist. Sellest, et raamat, paberile trükitud vana hea raamat, polegi surnud, vaid võidab kaotatud populaarsust tagasi.
Ühest loost selgus, et paberraamatute müügi langus võrreldes digiraamatutega on peatunud ja koguni pöördunud. Teisest, et veebikaubanduse hoogustumisega välja surema hakanud raamatupoed on taas ellu ärkamas. Et digitaalne keskkond, sotsiaalmeedia ja veebipoed, on nüüd hoopis abiks väikestele nurgapealsetele poodidele, mis esimestena hingusele läksid.
Sedasorti uudised on hingekosutavad umbes samamoodi nagu sügiseste moelehtede “black is back” või tervise-ekspertide kinnitused, et punane vein, kohv ja tume shokolaad on ikkagi tervisele kasulikud.
Need on uudised, mis kinnitavad, et valikud, mida sa ise pole muutuvatest moevooludest ja vahelduvatest soovitustest hoolimata hakanudki muutma, peavad ajahambale vastu ja tunnistatakse üha uuesti taas õigeteks.
Digitaliseeruvas maailmas meenutavad nad aga meile ka midagi muud. Ühest küljest näeme hoogsat arengut digitaliseerumise ja robotiseerumise suunas, mis mõneti näib paratamatu, justkui loodusjõud. See lisab elumugavust, loob enneolematuid võimalusi info hankimiseks ja kasutamiseks, aga see ka ohustab vana head inimlikku maailma, kus lihtsaid teenuseid – nagu posti teelesaatmist, toidukraami kassasselöömist või juhuslikku autoküüti – osutavad elavad inimesed, kes vahel ka vaatavad silma ja ütlevad paar kena sõna, teenides ise sealjuures endale ja oma lastele leiva lauale.
See loodusjõuna edenev tehnoloogiline areng liigub ühes suunas, Moore’i seadust järgides. Uusi digitaalseid imesid luuakse, sest neid on vaja, aga ka lihtsalt sellepärast, et see on võimalik. Sellest ka plaanid, mille vajalikkus jääb argielus mõistetamatuks, isesõitvatest autodest ja robotkokkadest Marsi asustamise ja luulet genereerivate algoritmideni. Neid luuakse, sest areng võimaldab seda ja see pakub loojatele lõbu.
Siit ka arengu teine külg: tasakaalu otsimine selle vahel, mida on vajalik ja mõttekas digitaliseerida ja mida mitte. Millal uuenev tehnoloogia on suurepärane vahend inimlike eesmärkide saavutamiseks ja millal ta muutub eesmärgiks omaette. Ja siin teevad inimesed ise korrektuure.
Kõike, mida insenerid suudavad välja mõelda, ei pea kasutusele võtma.
Kõike, mis jääb uuele tehnoloogiale jalgu, ei pea hävitama. Vinüülplaatide ja paberraamatute “comeback” on vaid üks märk vastureaktsioonist digiprogressi paratamatusele. Ehk on millalgi inimese juhitav auto eriline luksuskaup?
Tehnoutopistide maalitud pilt, kus nutimasinad toimetavad su ümber, keedavad kohvi, pesevad pesu, toovad (juhita, muidugi) auto soojana ukse ette ja toimetavad ostud poes käimata koju (või prindivad välja), võib tunduda mugav, aga on kaugele viiduna üpris õõvastav. Selles maailmas suhtleme üha enam arvutite ja robotitega. Olgu, inimestele jääb loov töö – üha paremate ja inimlikumate robotite programmeerimisel?
Masin suudab läbi käia lõputult enam infot ajaühikus, inimajuga võrreldes. Tehniliste arvutuste juures on kasu üheselt mõõdetav. Sõnade rittaseadmine on masinale keerukam, tõlkeprogrammide senise kohmakuse põhjal otsustades. Ometi ennustatakse inimese elimineerimist ka siin: masin õpib veebis leiduvat materjali rehitsedes lauseehitust ja sõnade seoseid, kohati väidetakse, et peagi toodab ta inimesest adekvaatsemaid raamatuarvustusi ja akadeemilisi artikleid. Ikka sellepärast, et ainestik, mida ta suudab läbi käia, on inimesega võrreldes niivõrd palju suurem.
Siit rändab mõte vastsele Nobeli kirjanduslaureaadile Bob Dylanile.
Võimalik, et vastavalt konstrueeritud algoritm suudaks Dylani tekstid läbikäinuna toota uusi ja pealtnäha sarnaseid. Kuid ta suudab seda vaid sellepärast, et tal on päris Dylani looming ees. Inimlikku mõtet, kirge, emotsioone, trotsi, ajastu meeleolude tunnetust, poliitilise protesti nüansse, irooniat, nukrust ja eksistentsiaalset angst’i masin toota ei suuda, ehkki teda võib seda kõike pealtnäha väljendama õpetada. Jah, algoritmi võib õpetada “tootma” ka luulet. Ja ometi on just luule koht, kuhu robotitel pole inimese asemele asja.
Sest see ei koosne ainult õpitud sõnadest, selles on see “midagi”, mis teeb inimesest inimese – arvamatu, mitteprogrammeeritava, loova ja ainulaadse.
Iivi Anna Masso
Iivi Anna Masso on riigiteaduste doktor, õpetanud poliitilist filosoofiat Helsingi Ülikoolis, töötanud ajakirja Diplomaatia peatoimetaja ja Eesti Vabariigi presidendi nõunikuna, kirjutanud mitmetele väljaannetele Soomes, Eestis ja kaugemal. Edasi lugejatele kirjutab Iivi Anna Masso digituleviku väljakutsetest, Euroopa tulevikust ja üldhumanitaarsetel teemadel. Loe artikleid (16)
