Sageli astume täiskasvanu ellu teadmisega, et loomine ja mängimine on lapsik ning kuulub lapsepõlve juurde. Täiskasvanuks olemine on tõsine asi: tuleb olla kalkuleeriv, ette ennustav ja asjalik. Tulemuseks on see, et täiskasvanud soovivad elada valmis maailmas. Paraku tunduvad need valmis maailmad meile ühel hetkel tuimad ja tühjad ning seavad kahtluse alla elu mõtte.
Seisin Barcelona kaasaaegse kunsti muuseumis näitusel, vaatasin pea kuklas kunstnik Jordi Colomeri kureeritud näitusel videot, kus linnaruumis kõndisid papist kaubanduskeskusi ja tornmaju immiteerivate plakatitega protagonistid. Hetk hiljem tundsin, kuidas keha läbis külmavärin. Kunstiteos oli puudutanud sotsiaalset närvi. Kunstniku looming oli mulle korda läinud. Hinnatud maalikunstnik Konrad Mägi on öelnud, et elu kannatuste rohkel ajal annab kunst seda, mida elu anda ei suuda. Ja et oma loomingus leiad sa lõpuks rahu. Nojah, see on Konrad, ütleksid paljud. Aga kõik pole nii andekad ega oska luua taieseid, mis ühiskonda raputaksid.