Plaanisin seekordse mõtiskluse pühendada teemale, mis mind sel ebatavaliselt kuumal kevadel sageli painanud on. Isegi liiga sageli. Hoolivusele. Õigemini, hoolimatusele.
Käisin hiljuti teatris. Eks seda tule mu ameti tõttu ju päris sagedasti ette. Kui numbrite keeles rääkida, siis juhtus seda möödunud hooajal 99 korda, et lavalaudadele astusin. Päris kena arv – ei ole ümmargune, kuid siiski küllaltki voolujooneline ja elegantne. Heakene küll, jäägu see statistiline kõrvalepõige nüüd koos teiste arvudega oma lahtrisse. Seekord ei astunud ma aga lavale ise, vaid vaatasin teisi. Seda lausa kahel korral ja kahes riigis.
Elisabet Reinsalu
Kasvasin üles Tallinnas, Mustamäel, kus oli minu kodu. Vana-Mustamäe männisalud ja liivapaljandikud ning TPI vastas olev mets olid mu mängumaa. Igakevadised ja -sügisesed jalutuskäigud ema ja õega Nõmmel, kus elasid mu vanavanemad, õpetasid mind armastama inimesi ning arutama elu üle. Suvised matkarajad Lõuna-Eestis ja Läänemaal, kus kasvasid kodumaised käpalised ehk orhideed, koos isaga õpetasid mind armastama loodust. Need vist ongi kaks mu kõige olulisemat teemat- inimesed ja loodus. Mu unistuste päev oleks istuda tundide kaupa mõnes kohvikus ja jälgida möödakõndivaid inimesi või jalutada mõne lähedase sõbraga looduses ja analüüsida elu. Kunagi ütles üks armas inimene mulle, et pane vähemalt suu kinni, kui sa avalikult inimesi vahid. Eks see ole ka põhjus, miks läksin Eesti Muusikaakadeemia Lavakunstikooli õppima näitlejaks. Huvi inimeste vastu. Elu vastu. Vahepeal põikasin läbi Tallinna Ülikoolist, kus õppisin reklaami ja meedia erialal, mis avardas silmaringi ning andis akadeemilise baasi. Olen kahe lapse ema, abikaasa ja Tallinna Linnateatri näitleja. Loe artikleid (41)
