Elu lõpus kahetsetakse kõige sagedamini julguse puudumist elada enda, mitte teiste soovidele vastavat elu.
Austraallanna Bonnie Ware töötas vanadekodus hooldusõena ja oli aastate jooksul vestelnud lugematute siitilmast lahkuma seadvate inimestega. Kõnelustes tõusid läbiva teemana pinnale kahetsused. Aja hoog ei lase midagi muuta. Aeg ei luba end isegi uuesti vaadata. Meenutused on inimeste jutustused, mälu toodang. Pääsmatult subjektiivse värvinguga, auklikud ja moondunud. Kuidas neisse suhtuda? On see läbipekstu vastuhakust loobumises avalduv siirus? Viimane, või ainuke “lõpuks ometi” julgustükk olla enda ja kogu maailma ees aus? Enam pole midagi karta?
