Kristjan Port: tegemata sammude kahetsus saabub hiljem

Kahetsus seostub millegagi, mis jäi juhtumata. See on ootuse mitte täitumine. Aga kust pärineb ootus? Kas see on üleüldse õigustatud? Kas vale ootuse põhjustatud kahetsuse kannatus on õigustatud? Järsku peaks vältima vähemalt osa isepõhjustatud vaevast? 

Püüame sündmusterikkas maailmas orienteeruda, toimuvast aru saada ja lahendada tärkavaid probleeme. Mis paraku ei tähenda, et lahendused oleksid õiged. Isegi siis mitte kui miljon indiviidi jõuavad sama tulemuseni. Kes usuvad enamuse tarkusesse, siis selles kahtluse külvamiseks püüa vastata, kas tornist kukutatud 500 kg asi jõuab varem maani kui 500 g kaaluv ese? Kuidas vastaks enamus?

Maailma ja inimeste olemine on osaliselt tajutavad ja tunnetatavad. Ümbritseva kogemises saab eristada enda ja teiste rolle. Isiklikult kogetu võib tihti erineda sellest, mida sulle räägitakse. Ennast kaldume usaldama teistest rohkem. Näiteks teab laps, et kommid on head ja ta sööks terve maailma kompvekid ära. Täiskasvanuks saamise teele kuulub kommide ülesöömine, ehk vigadest õppimine ja ta püüab lapse mõtte maha laita. Enamasti päädib see ikkagi magusaga liialdamise kogemusega, ehk neetud sammukesega täiskasvanumaks saamise poole. Vahest saab just lapsepõlvest alguse, miks me ei märka, kui suure osa maailmast arusaamises moodustavad tunnetamise kõrval igasugused äraseletamised. Seda nii ise enda kui ka kellegi poolt. 

Palju sõltub seletusest arusaamisest, kuid mitte alati. Siin tuleb mängu igaühe valik. Teinekord on ju lihtsam juhinduda sellest, millega kõik nõustuvad. Siis usaldame juba teisi endast rohkem. Masse õnnestub hõlpsamini panna nõustuma võimalikult lihtsates seletustes, kaotades tükikese kontekstist, lämmatades osa nüanssidest ja mugandades detaile maailmast.

Veelgi lihtsam on panustada masside emotsionaalsele reaktsioonile, pakkudes neile rõõmu ja hirmu sõnumeid. Paljud rutakad ja emotsionaalsed seletused tärkavadki alles hetkel, kui millelegi pööratakse tähelepanu. Kasvõi ootamatu kriisi tõttu. Hämmastavalt jõuavad emotsioonid ning lihtsameelsus ka kriisides tegelikkuse tunnetamisest ette.

Mis sunnib meid valikuliselt nägema?

Põhjuseks ilmselt äraseletamise vajadus. Arusaamise püüd asendub tihti ja märkamatult vajadusega midagi tõestada. Paistab nagu sisemaailmas hiiliks ringi deemon, kes eristab soovitut soovimatust. Jättes mulje kuulumisest inimese algupära sekka, võib see olla palju hilisem ja võõraste toodud külaline. Külaline, kes pakub iseseisva mõtlemise ja endasse uskumise asemel, et võtab valikute tegemise raske töö enda peale. Pelgalt reklaami mainimine peaks ju meenutama näiteid, milles samaväärse, kuid tundmatu toote asemel eelistati meedias näidatut. Palju raskem on hoomata masside eelistusi koondava kultuuri mõjul pähe istutatud deemoneid.

Modernse, sotsiaalmeedia juhitud inforuumi täidavad sedavõrd lühikese uudistsükliga teated, et ei jõuagi eristada olulist väheolulisest või õiget valest. Järgmiste uudiste ja ligiduses asuvate reklaamide märkamiseks virgutatakse emotsioone ja uinutatakse ratsionaalse arutelu algeid. Emotsioonid reageerivad uuele signaalile enamasti esimesena. Arusaamise ärkamisele kulub aega ning energiat. Tegemist pole individuaalsete juhtumitega, see on masse haarav nähtus, millest kantuna tõusid kriitilisest mõttest ette jõudvate tunnetega manipuleerimisest kasu teenivad internetifirmad lühikese ajaga maailma rikkaimate sekka. Võiks arvata, et inimesi mõjutavad samavõrra pahandavad ja rõõmustavad teated, sest mõlematest küllastatud tunnete segaduses õnnestub kõigiga manipuleerida.

Vahe siiski eksisteerib. Võrreldes hüveliste võimalustega on ohud reaalsemad, need ähvardavad konkreetsemalt, nendega tegelemisele tuleb anda järjekorra eelis. Nendega toimetuleku vahendid on kiired ja robustsed tunnetele põhinevad reaktsioonid hirmudest, vihast ja agressioonist. Toimunu mõistmiseks vajaliku nägemine on seevastu vaevarikas ja aeglane, isegi kui lõpptulemuse jaoks oleks see tee eelistatav. Öeldu seletab viimase aja poliitikas ning üldisemas ellu suhtumises vihale aetud ja demagoogia ohvriks sattuvate masside rohkust, olgu selleks vaktsineerimine, Euroopa Liit, aktsiisid, perepoliitika vmt. 

Mustkunstniku etenduse pealtvaatajaid ühendavalt paistab massidega manipuleerimise triki õnnestumise eelduseks olema õiglustunde riivamine. Sarnaselt kahetsusele, milles jääb midagi juhtumata, tajutakse ebaõigluse puhul, et jäädakse millestki ilma.

Tegemata sammude kahetsus saabub hiljem.

Esmalt tajutakse ebaõiglust, kuna selle sisu on konkreetsem ja vahetum ning tunne teravam. Massidega manipuleerides ähvardatakse, et neilt võetakse midagi ära. Vaktsiinid röövivad lapselt elu, immigrandid võtavad töö ja raha, Euroopa Liit viib iseseisvuse, aktsiisidega võetakse sinu teenitud raha ja seksuaalvähemustega arvestav perepoliitika võtab midagi, millele ei oskagi nime anda jne. 

Kuid asjade asemel võib röövida ka lootuse, elu talutavamaks, õnnelikumaks, ilusamaks muutva jutustuse. Mõned taolised jutustused on samaaegselt isiklikud ja rahvast haaravad. Nagu näiteks jutustus spordikangelasest. Omade seast pärit kangelane muudab kogu rahva ja iga selle liikme paremaks, edu ja hea kuulsus lisavad ellu killukese ilu, isegi kui keegi ise pole selle nimel midagi teinud ja nende igapäevane elu võib olla suhteliselt trööstitu. Seda enam vajatakse kehva tasakaalustamiseks rõõmusõnumeid. Rõõmsate hetkede meenutused muudavad ebamugava reaalsuse talutavamaks ja seni raskustega silmitsi kulgenud elust kuhjunud mälestused saavad helgema varjundi. Kangelased on vajalikud. Väheste kogemuste lihtsuses õnnelikku elu elavad lapsedki paluvad tuleviku poole sammudes ohustatud optimismi toitmiseks, et neile loetaks muinasjutte kangelastest. 

Kõige olulisem ongi seotud tulevikuga. Veedame ju seal kogu alles jäänud elu. Loomulikult tahaksid kõik head tulevikku. Igapäevaseid valikuid tehakse pidades silmas paremat tulevikku. Tuleviku konstrueerimine eeldab maailmalt korrapärasust, kuna see luuakse mälestuste ja kogemuste põhjal. Mälestused on igaühe eraomand. Nende rikkumine on kuritegu. Spordikangelase mälestuse röövimist tajutakse ebaõiglusena, millegi isikliku vargusena, inimese tuleviku kahjustamisena. Sellele järgneb tugev ning pahane reaktsioon. Nii juhtus kaheksa aastat tagasi. Täna kahetsetakse. Kahetsetakse, et õigel ajal jäeti arvestamata ohumärkidega. Kahju on kahekordne. Väikest ja tarka rahvast vedasid alt emotsioonid. Ja inimesed!

Kristjan Port

Kristjan Port

Kristjan Port on spordibioloog ja Tallinna Ülikooli õppejõud. Kord kuus kirjutab ta Edasile kolumni teemal, kuidas lihaste kasutamine teeb rõõmu peale ja vastupidi. Loe artikleid (15)