Me oleme võõrandunud solidaarsuse tegelikust tähendusest ning kõikide ootuste asetamine vaid riigi õlule viib meid krahhini, kirjutab Ilmar Raag.
Avaldame Edasi kaasautori Ilmar Raagi neli isamaalist kõnet. Lahtiütlus: Ilmar Raag kandideerib Europarlamendi valmistel erakonna Parempoolsed nimekirjas.
Nüüd juba kümme aastat tagasi võttis üks vene filmiprodutsent ühe tüdruku lastekodust enda juurde. Teate küll, kuidas sealsete laste suurimaks unistuseks on leida endale päriskodu. Kord aga sõitsid nad mööda ühest turust Moskva äärelinnas, kus kaukaasia välimusega inimesed askeldasid oma müügileti ümber. ”Vaata neid …” Endine lastekodu tüdruk kasutas üht vene agulislängi ksenofoobset sõna, mis halvustas mittevenelasi. Minu tuttav filmiprodutsent oli aga vaadetelt pigem liberaalne. Seepärast ütles ta: ”Kas sa tead, mitu lastekodu on Taga-Kaukaasias? Mitte ühtegi! Sest nende kultuuris ei suudaks keegi ettegi kujutada, et üks laps jääb omapead. Keegi võtab ta ikka enda juurde ja kasvatab üles.” Endine lastekodu laps jäi mõttesse.
Midagi sarnast kuulsin, kui Kaitseväe missiooniga Malis patrullis olles jõudsime kaugesse kõrbekülla, kus külakogukond oli ise avanud kooli. Riigi palgalised õpetajad olid kodusõja hirmus kõik põgenenud ja möödunud oli juba 4 aastat, ilma et lapsed oleksid koolis käinud. Nad panid rahad kokku ja hakkasid palka maksma küla kõige vanemale mehele, kes nooruses oli olnud matemaatikaõpetaja. Millegipärast küsisin tookord vestluse käigus, kas neil on vanadekodusid. Minu küsimusest ei saadud aru. Mõte, et vanemad inimesed jääksid kusagil omaette, oli tuareegidele täiesti arusaamatu. Loomulikult on igal vanainimesel kusagil pere, kelle juures olla ja surra.
Läheme Eestis tagasi 200 aastat, mil lõviosa inimestest elas külades. Ka meil ei olnud siis lastekodusid. Puhtalt kultuuriliselt oli see võimatu. Kui vaja, kasvatas kogu küla vanemateta jäänud orbu. Kui aga külas oli mõni elule jalgu jäänud inimene, nn külasant, siis hoolitses kogu küla selle eest, et teda jaopäraselt toita. Selline inimene käis külakorda ühe maja juurest teise juurde.
Need lood räägivad sellest, kuidas meie ühiskond on muutunud. Ega kaastunne ei ole kadunud, ainult me oleme selles ajaloo lühikeses hetkes, mis on kestnud umbes 150 aastat, võõrandunud solidaarsuse tegelikust tähendusest. Täna me eeldame, et üksikisik ei pea enam olema solidaarne ja soovime, et kõiki abivajajaid aitaks riik. Selles on oma tugev loogika, sest meie ühiskonna struktuur on muutunud. Suured anonüümsed kortermajad on lammutanud tihedaid kogukondi, samamoodi nagu igaühe eneseteostuse ja naudingu kultuur on toonud kaasa suurema individualismi. Me võime küll demonstratiivselt halada, et kultuur käib alla, aga ega sellest palju abi ei ole.
Ka mina ei taha nutta taga olnud aegu, osutadan vaid ühele teisele seonduvale nähtusele.
Tegelikult on juhtunud veel midagi ohtlikumat. Usaldades kontrolli ja kaastunde ametnikele, muudame me ennast abitumaks, sest nüüd jääb probleemide lahendamise peamiseks instrumendiks kellegi teise palumine. Kui seda kõike piisavalt pikalt teha, siis kaob inimestel isegi teadmine, et ka ise on võimalik mõnikord hakkama saada. Heaks näiteks on looduses ellujäämine. Objektiivselt võttes ei ole ühtegi argumenti, miks inimeste teadmised ja oskused ei võiks looduses hakkama saamise tõenäosust suurendada, aga reaalsus on see, et metsas eksimine tekitab paljudes kaasaegsetes Lääne inimestes paanika ja ainsa pääseteena nähakse politsei või päästjate appi kutsumist. Väidan, et ka me liigume ka ühiskonnas hakkama saamisega samas suunas. Selle protsessi käigus muutuvad riik ja jumal meile sisult sarnaseks. Mõlemaga on seotud ebarealistlikud ootused ja mõlemast ei saa me lõpuni aru.
Võtame näiteks toetused ja pensionid Raha ei ole ju kunagi piisavalt. Eks ole? Kui me otsustame, et raha peab andma keegi teine, siis kandub temale ka püsiv rahulolematus alati ebapiisava panuse suhtes. Nii kujunebki välja püsiv konflikt. Meie ootustel ei ole piire, aga riigi rahandusel on alati piiratud võimalused.
Ometi ei ole seegi kõik. Meie rahulolematusel on veel üks kõrvalmõju. Kuna me oleme pidevalt rahulolematud ja riik ei suuda meie soovidele vastu tulla, tekib jõuetuse tunne. „Ükskõik, mida ma teen, sellest ole abi.“
Olgem ausad, massiivne enamus inimestest ei saa tegelikult riigi toimimisest aru. Riigieelarvet on elanikkonnast lugenud vähem kui 1% inimesi. Kõik see kokku on tee passiivsuseni, mis on tegelikult vastand meie eesmärgile demokraatiana. Me ju sooviksime, et kõik kodanikud teadlikult panustaksid. Rõhutan sõna teadlikult.
Täpselt nii ühe hoobiga me hävitame ka solidaarsuse. Teoorias maksame kõik sotsiaalmaksu, millest solidaarselt saavad kasu ka teised inimesed peale maksja. See on vara solidaarne ümberjaotamine. Probleem on, et tegelikult enamik inimesi ei saa sellest solidaarsusest aru, sest riiki käsitletakse monstrumina, kes võtab maksumaksjate raha ja kasutab seda ebamõistlikult. Vähemalt nii räägivad kõik opositsioonis olevad erakonnad parajasti võimulolevast erakondast. Kui te küsite, kas inimesed saavad aru, et sotsiaalmaksu makstes nad toetavad pensionäre ja haigekassat, siis tunnetuslikult on vastus eitav, sest taoline solidaarsus on liiga kauge ja abstraktne. Nii toimub riigi võõrandumine inimestest.
Millised on meie realistlikud võimalused?
Loomulikult ei jutlusta ma tagasipöördumist 19. sajandi külaühiskonda. Seda ei juhtu. Kuid mõelda tuleb nende lahenduste peale, kus inimesel säiliks kogu aeg tunne, et tema tegevusest sõltub vahetult nii tema kui ta lähedaste käekäik. Umbes nii nagu vanasti sai talumees aru, et kui ta kartuleid kevadel maha ei pannud, siis polnud sügisel ka midagi korjata.
Huvitaval kombel on sama teema pidevalt üles kerkinud Eesti julgeolekuasutuste kriisiõppuste ajal. Sellel on väga selge põhjus. Ükski riik ei ole lõpuni valmis tõsisteks kriisideks, sest see eeldaks väga suurte reservide omamist. Ma toon suhteliselt lihtsa näite tüüpilisest kriisisimulatsiooni kulgemisest. Kriisi esimese päeva õhtul, ütleb PPA ja Kaitsevägi, et neil ei ole enam mehi ja vaja on abi kutsuda Kaitseliidust. Kolmandal päeval annavad aga juba kõik asutused teada, et ressursid on ammendatud ja nad ei suuda enam kõikidele vajadustele vastata. Näiteks kiirabi puhul tähendab see prioriteetide ümberseadmist, mille tõttu kõik helistajad enam abi ei saa. Vabu kiirabibrigaade ei ole. Nüüd sõltubki kõik sellest, kuidas inimesed ise organiseeruvad, et riigi funktsioone väiksemate kogukondade baasil mingil viisil kompenseerida.
Ukraina kogemus tõestab täpselt meie kriisiõppuste järeldusi. Seal katkesid väga suurel osal territooriumist riigi teenused. Jah, riik lubas inimestel tulla metroosse pommivarjenditesse, aga sealne elu kujunes juba vastavalt sellele, kuidas inimesed seda ise kohapeal organiseerisid. Vaadake või Oscari võitnud filmi „20 päeva Mariupolis“. Ka seal on näha, kuidas ühel hetkel hakkavad võtmerolli mängima kodanikuühiskonna organisatsioonid. Kas keegi oleks tõesti eeldanud, et riik tagab varjenditesse läinud inimeste toitlustamise ja arstiabi. Kõik teadsid, et riigil on väga raske ja inimesed peavad ise hakkama saama. Kõige suurem Ukraina kodanikuühiskonna panus oli armee toetamisel. Nimelt selgus, et kui kaitseväe suurust tõsteti 4 korda, siis ei olnud kõigile varustust. Muidugi oleksid kõik võinud jääda virisema, et riik on süüdi, aga kuna mehed pidid minema sõtta, siis pandi peredes, suguvõsades, kodukülades jne käima korjandused, et omad mehed saaksid kiivrid ja kuulivestid, autod ja droonid. 70% Ukraina rindel võitlevatest droonidest on tulnud läbi kodanikuühiskonna. Riik ei sõdi oma kodanike eest. Kodanikud ise kaitsevad oma vabadust.
Ma usun, et ka me Eestis oleme selleks võimelised, kuid meie eesmärgiks ei pea olema ainult kriisideks valmistumine. Meie kriisiaja lahendused peavad olema võimalikult sarnased rahuaja toimimisele. Järelikult peaksime kogu aeg tajuma, et nii meie enda, kui ka meie lähedaste saatus on alati eelkõige meie lähima kogukonna kätes. Seejuures me saame aru, et tegemist ei ole hõbekuuliga, mis kõik probleemid lahendab. Elu jääb ikka tihti ebaõiglaseks, aga ilmselt suureneb tõenäosus, et inimesed teevad ekstra jõupingutuse ise hakkama saamiseks.
Miks ma kõike seda räägin? Vaadates meie sotsiaalvaldkonnas tõusvaid kulusid ja ootusi riigile, peame vähemalt oma hoiakutes tagasi tulema kogukondliku solidaarsuse lätete juurde. Kõikide ootuste asetamine riigi õlule viib meid krahhini.
Nii tulebki lõpetada see kõne küsimusega – kas Sina oled valmis võtma osa oma lähima kogukonna probleemidest? Kui jah, siis mis tingimustel? Mul on tunne, et see on tee, mida mööda me peame paratamatult kõndima.
