Anna Stepanova: me peaksime rohkem rääkima meisterlikkusest. Nädala intervjuu

Režissöör Anna Stepanova Kadriorus Ruut stuudios. Foto: Madis Veltman, Postimees/Scanpix

“Eesti otsib superstaari”, “Ringvaade”, “Su nägu kõlab tuttavalt”, “Ma näen su häält” ja veel paljud saated, mille kõigi taga on või on olnud režissöör Anna Stepanova. Tagatipuks sel aastal EFTAga pärjatud ning Kroonika meelelahutusauhindadel parima sarja tiitli pälvinud sari “Papsid”. Stepanova on Eesti vaieldamatu tipp, kuid kuidas ta seda suutnud on ning milles tema töö õigupoolest seisneb? “Nädala intervjuus” rääkis ta sellest ja paljust muust Brent Perele.

Kas su elu ongi üks telesaade?

Nüüd lõid lukku. Ega ei ole vist.

Aga siiski, peamiselt kõik, mis puudutab tööd, on televisioon?

Seda küll jah. Noorena tegin muidugi teisi asju ka, näiteks olin “Leiutajateküla Lotte” juures tootmisassistent ja aitasin “Klassi” teha. Ma olen isegi lastelaagri õpetaja olnud, millest on nüüd “Papside” sarja tehes tohutult kasu olnud. Tuleb välja, et mulle lihtsalt ei sobi üheksast viieni töö.

Mis sind televisiooni juures siis paelub?

Mind paelub selle juures palju. Kindlasti meeskonnatöö, sest televisioon või sarja ja filmi tegemine eristub muudest valdkondadest selle poolest, et me teeme seda nii suure meeskonnaga. Seda on ka näha, et kui inimene tuleb meile näiteks trükimeediast mõnda telesaate stsenaariumi kirjutama, siis tal läheb tohutult aega, et aru saada, miks peab näiteks teksti kaks päeva enne võttepäeva ära saatma. Stsenaarium käib ju seejärel osakondadest läbi. Meil on palju inimesi, nad kõik panustavad ja see tekitab erakordse sünergia. Lisaks meeldib mulle muidugi see, et loome teistsuguse maailma ning jutustame lugusid. Me loome enda maailma.

Aga miks siiski rohkem tele, mitte film? Sa võiks ju filme ka teha.

Jah, võiksin, miks mitte. Kui kõik hästi läheb, siis äkki ma teengi tulevikus filme. Ma astusin ülikoolis sisse audiovisuaalsesse meediasse, mitte filmi ja nii ta läks. Paremat vastust mul praegu pole. Lisaks tundub mulle, et filmi tegemine nõuab rohkem elukogemust ning sõnumit või ideed, mida edasi kanda. Ma ei tundnud üheksateistaastasena, et olen selleks valmis.

Kas õppima minek määrab midagi filmi tegemise puhul?

Ühelt poolt on Eesti selles mõttes hästi tore riik, et oleme tõesti kõigi võimaluste maa ja kui sa piisavalt tubli oled, end arendad, oled hea suhtleja ja sul on piisavad sotsiaalsed oskused, mis on arvuka meeskonna puhul üliolulised omadused, siis võid vabalt ka ilma konkreetse hariduseta igale poole jõuda. Võtame kasvõi Veiko Õunpuu, kel pole filmiharidust ja kes on mitmeid filme teinud režissöör.

Brent Pere

Brent Pere on vabakutseline ajakirjanik. Loe artikleid (46)