Otsime artikliseerias vastust küsimusele, millist Eestit me tahame. Arutleme hoiakute üle, mis on kujunemas ühiskondlikuks normiks. Kas peaksime neid muutma ning kui jah, siis kuidas seda teha saaks? Ainult visioonist – millises Eestis tahame elada  – ei ole abi, kui me selles suunas liikumiseks midagi ei tee. Arutleb sotsiaalteadlane Anu Realo.

NB! Artikkel on Eesti sünnipäeva puhul tasuta lugemiseks, kutsume kõiki kaasa mõtlema.

Johannes Vermeeri maali “Delfti vaade” (ca 1660) peetakse Madalmaade maalikunsti kuldajastu üheks kauneimaks näiteks. Üle peegelsileda Schie jõe vaadates kümblevad Delfti kirikutornid varasuvehommikuses päikesepaistes. Kuid taevas linna kohal pole siiski päris pilvitu, hallid pilved maali ülaservas heidavad jõele tumedaid ja pisut ähvardavaid varje. Kord Delftis käies otsisime selle koha Schie jõe ääres üles, kus Vermeer tõenäoliselt seisis, et seda pilti maalida. Koht oli tähistatud sildiga, millel muu hulgas kirjas, et need tumedad pilved pole sugugi vaid pildile sügavuse andmiseks. See oli hoiatus, et isegi kui elu tundub päikseline ja helge, varitseb taamal alati hädaoht. Millegipärast oli see Vermeeri maal ja need pilved esimene asi, mis mul Kai artiklit lugedes pähe tuli. Kuidas me siia jõudsime, küsib Kai, miks tahame elada, nagu homset poleks? Vähemalt osaliselt annab Vermeeri manitsus vastuse.

Selleks on eestlaste kollektiivsesse teadvusse või mõne arvates lausa DNA-sse kirjutatud ebakindlus ja turvatunde puudumine. See ebastabiilsus ja heitlikkus, mis tuleb Eesti geograafilisest asukohast ja minevikust, saadab meid igal hetkel ning peegeldub tulevikku. Tume pilv on kogu aeg horisondil, tuletamaks meelde, et kõik, mis meil on, võib hetkega kaduda. Küsimus ei ole kas, vaid millal. Inimestele on üldiselt loomuomane keskenduda pigem nüüd ja praegu olevale, mitte niivõrd sellele, mis tulevikus saab. Segased ja murelikud ajad võimendavad seda kalduvust veelgi, sest vabalt võib juhtuda, et homset – nagu me seda praegu teame ja tunneme – ei tulegi.

Eestis ei ole jõudnud vanaks saada ühtegi põlvkonda, kelle elu poleks läbi raputanud erinevad sotsiaalsed kataklüsmid ja seismilised nihked. Majad ja maad on kui “Monopoli” mängus vahetanud omanikke erinevate riigikordade ja reformide käigus, sõjad ja okupatsioonid on pillutanud eestlasi üle ilma laiali. Kai ja minu tütardel ning nende eakaaslastel on hetkel veel teoreetiline võimalus elada kogu oma elu iseseisvas Eestis. Kuid praegustel ärevatel aegadel, kus valdavaks retoorikaks on saamas “Baltimaad on järgmised”, muretsevad nad oma sõprade ja kallimate pärast, kelle isamaaline kohus on asuda Eesti kaitsele niipea, kui vaenlane ründab. Tehes doktorandina uurimistööd individualismi-kollektivismi teemal, kasutasime patriotismi või rahvuse kollektivismi hindamiseks järgmist väidet: “Kui vaja, siis tuleb oma rahva nimel ka surma minna.” 1990ndate aastate liberaalse maailmakorra ja demokraatia võidukäigu päevil ei tulnud mulle isegi pähe, et pean seda küsimust täiesti siiralt mõnikümmend aastat hiljem ka endalt küsima.

Uuringud näitavad, et Eesti elanike tajutud turvatunne on teiste Euroopa riikide võrdluses üks madalamaid. Ent ebakindlus ja turvatunde puudumine ei kätke endas ainult hirmu Eesti riigi tuleviku ja julgeoleku pärast, vaid ka muret oma sissetuleku ning pere igapäevase toimetuleku üle. Eesti ei ole küll jõudnud endise peaministri Andrus Ansipi lubatud viie rikkaima riigi sekka, kuid oleme nii Euroopa kui ka OECD maade hulgas esirinnas sissetulekute, aga eriti varandusliku ebavõrdsuse poolest. 2022. aastal elas Eestis suhtelises vaesuses ligikaudu 300 000 inimest, kelle leibkonna netosissetulek jäi alla 756 euro kuus. Igaüks võib ise püüda ette kujutada, kuidas viimaste aastate ülikõrge inflatsiooni ja hinnatõusu tingimustes on sellise summaga võimalik ots otsaga kokku tulla. Nii pole üllatav, et just sissetulekute ja varanduslik ebavõrdsus ning sellest tingitud ebaõiglustunne toidab parempopulistlike parteide toetust.

See vaesus ja ebavõrdsus ei pruugi välja paista maasturitest ummistatud Tallinna kesklinnas, küll aga Läänemaal, Viljandimaal ja Lääne-Virumaal, kus suhtelises vaesuses elab üle 30 protsendi inimestest, neist valdav osa üksi elavad vanemaealised. Rääkida Alutaguse valla rahvale, kelle majapidamistest üle kolmandiku käib siiani kaevult pangega vett tuppa toomas ja kasutab kuivkäimlat, kuidas elada ja tarbida ökosõbralikumalt, tundub selles kontekstis natuke kohatu. Sama lubamatu on hurjutada inimesi selle pärast, et nad teise pensionisamba raha välja võtsid ja sellega oma võlad või kodulaenu ära maksid, kodus remonti tegid. Vastutustundetu oli Jüri Ratase juhitud valitsuse käitumine, kes reformi läbi viis, analüüsimata piisavalt selle pikaajalist mõju. Peale reformi tehtud uuringud näitavad muu hulgas, et 10 kuni 40 aasta pärast pensioniikka jõudvate inimeste seas vaesus reformi tõttu kasvab, mitte ei kahane.

On teada, et pidev stress ja mure igapäevase toimetuleku pärast sööb ära enamuse meie niigi piiratud vaimsest ning emotsionaalsest ressursist, mistõttu väheneb inimeste suutlikkus tegelda muude asjadega, sealhulgas oma elujärje parandamise või ühiskonnaelus kaasalöömisega. Näiteks neis Eesti maakondades, kus rohkem inimesi elab suhtelises vaesuses, on ühtlasi rohkem neid, kellel erakondlikud eelistused puuduvad (“ei oska öelda”) või kes ei hääletaks valimistel ühegi erakonna poolt. Samuti on neis maakonnis rohkem inimesi, kelle tervislik seisund piirab tegutsemist ja kes surevad nooremalt, toetades seeläbi viimastel aastatel paljuräägitud “meeleheitesurmade” narratiivi. Nagu maailma väärtuste uuringu andmed näitavad, saab nihe loodushoidu, tolerantsust ning kodanikuaktiivsust rõhutavate väärtuste poole toimuda alles siis, kui inimeste aeg, energia ja vaimne ressurss ei kulu ainult igapäevasele toimetulekule, ellujäämisele.

Ja mida teeb samal ajal rikkam osa Eesti elanikkonnast, kellest viie protsendi kätte on koondunud ligi pool varast? Paraku ei ole Eesti uusrikkad veel omandanud vanades demokraatiamaades omaks võetud arusaama, et rikkusega kaasneb vastutus ja kohustus anda tagasi. Anda tagasi mitte ainult raha, vaid ka eeskuju ning toetust ühiskonnale, et see areneks parema üldise heaolu, elukvaliteedi ja jätkusuutlikkuse suunas. Kui üksikud erandid kõrvale jätta, istutakse parimal juhul oma kokkukuhjatud varanduse otsas, nautides samal ajal golfi ja Costa del Soli kahvatut talvepäikest. Halvimal juhul püütakse toetustega “osta” erakondi, mõjutamaks seadusandlust enda ärile soodsas suunas (eelnimetatud teise pensionisamba reform on siinkohal üks paljudest võimalikest näidetest).

Kuidas me siis ikkagi siia jõudsime?

Ehkki klišee, on oma osa seitsmesaja-aastasel orjaööl ja nõukogude võimul. Oma riigi kogemus on eestlastel selle pika aja kõrval üürike, mõlema iseseisvusperioodi peale kokku pisut üle poole sajandi. Sakslaste ja venelaste ikke all sai eestlasest Kaval-Ants, kes just toimunud üleriiklikus hääletuses valiti kõige eestlaslikumaks muinasjututegelaseks. Kaval-Ants on väle ja nutikas sulane, kelle peamine eesmärk on oma peremeest – pisut pikaldast ja juhmakat Põrgupõhja Vanapaganat – haneks tõmmata, nii et see töö tegelikult ise ära teeks. Põrgupõhja Vanapagana osatäitjad on aastasadade käigus vahetunud – saksa mõisnikud asendas nõukogude võim, viimase omakorda Brüsseli bürokraadid –, kuid Kaval-Antsust eestlane on ikka siin ja trikitab, slikerdab ning jokitab kõik Vanapaganad üle, tehes asju nii, nagu ise õigeks peab. Või siis ei tee üldse midagi, sest sajanditepikkune töö tegemise teesklemise treening kupja selja taga on eestlastest teinud selles vallas absoluutsed meistrid.

Kuitahes kaval ja kohanemisvõimeline Kaval-Ants ka poleks, seisneb mure selles, et ta on sulane ja mitte peremees. Oma riigi edukas pidamine nõuab aga heaperemehelikku suhtumist ja vastutust, mitte mõtteviisi “mõisa köis las lohiseb” või “pole minu mure”. Vähene isiklik vastutustunne, sealhulgas puudulik arusaam sellest, et minu käitumisel ja tegudel on olulised tagajärjed teiste inimeste jaoks, näibki ühe põhjusena, miks Kai loetletud hädad Eesti ühiskonda igal tasandil kummitavad. “Keeldun pandeemia ajal poes maski kandmast, sest see segab mind, ega mõtle, et võin nii nõrgema immuunsüsteemiga kaaskodaniku sõna otseses mõttes hauda ajada.” “Kihutan Tallinna-Tartu maanteel paksus lumesajus 130 kilomeetrit tunnis ega mõtle selle peale, et liiklusõnnetuse põhjustades ei ole kannatajaks ainult mina, vaid ka teised kaasliiklejad.” Näiteid võib siinkohal tooma jäädagi. See ei ole individualism, vaid egoism, hoolimatus, suutmatus ja tahtmatus näha oma minast kaugemale, asetada end teise inimese rolli või vaatekohale, vastutada oma tegude ning nende tagajärgede eest. Kõik see kehtib paraku ka inimeste kohta, kelle Eesti rahvas on valinud ennast juhtima ja valitsema. Vastutustunne ja empaatiavõime ei ole kindlasti need märksõnad, millega praegust valitsust ja riigikogu kirjeldada.

Nii ühiskonna kui ka inimestena napib meil märkamist ja mõistmist, vastastikust lugupidamist ning lihtsat ligimesearmastust. Need kõik on omadused, mida justkui pole raisata, kui enda turvatunne ja heaolu on ohus, ent mis teevad igapäevaelu tegelikult oluliselt meeldivamaks. Võrreldes paljude teiste rahvastega ei ole eestlane oma isiksuseomadustelt just ülemäära kena ja usaldav, mistõttu tuleb meil topelt pingutada, et olla paremad inimesed. Eesti koolides, nagu ka president Kersti Kaljulaid oma ametisoleku ajal korduvalt rõhutas, peaks faktide tuupimise asemel õpetama seda, kuidas olla kaas- ja vastutustundlik inimene ning aus ühiskonnaliige.

Mis puutub aga Eesti elanike keskkonnateadlikkusse ja -hoiakutesse, siis üleeuroopaliste võrdlusuuringute tulemused näitavad ühegi kahtlusevarjuta, et eestlased on kliimamuutuste suhtes üliskeptilised ja muretsevad selle pärast üsna vähe. Võrreldes teiste eurooplastega ei tunne eestlased endal lasuvat vähimatki isiklikku vastutust kliimamuutustega tegelemiseks ega mõtle toodete-teenuste tarbimise üle otsustades nende ökoloogilise jalajälje või keskkonnasõbralikkuse peale. Mul ei ole Kaile ammendavaid vastuseid, miks end metsarahvaks pidavad eestlased kliimamuutuste ja säästva eluviisi suhtes pealtnäha nii ükskõiksed on, kuid mul on mõned ideed, mida võiks edasi uurida ja kontrollida.

Esiteks arvan, et kaval-antsulikud eestlased on skeptilised kõigi normatiivsete käskude ja keeldude peale, mis tulevad ülaltpoolt, olgu Moskvast, Brüsselist või Issandalt Jumalalt endalt. Eestis elava vanema põlvkonna seas on veel piisavalt inimesi, kes hommikul “Pioneeride mitšurinlaste marsi” saatel kooliaeda tööle sammusid ja mäletavad, kuidas loosungi all “Me ei oota looduselt armuande, vaid võtame need ise!” püüti panna jõed teistpidi voolama. Just nii, nagu 1950ndatel aastatel suhtuti umbusuga lõssenkistlikku kampaaniasse kasvatada Eestis maisi ja leiutati viise Moskvast tulnud direktiivide loominguliseks rakendamiseks, kuniks maisihüsteeria ise vaibub, loodavad Kaval-Antsud nüüd, et äkki see kliimahüsteeria läheb üle ja saab rahulikult endistmoodi edasi elada. Nii kaua, kuni rohepööret nähakse Brüsseli ametnike katsena ära võtta meie vabadus, ei muutu ka eestlaste hoiakud ega käitumine seda pööret toetavamaks.

Teine põhjus, miks eestlasi mõte säästvast eluviisist ei vaimusta, võib olla see, et suur osa Eesti ühiskonnast on seda nõukogude ajal sunniviisil harrastanud. Kestliku eluviisi propageerijad räägivad kui ühest suust, et see nõuab täielikku mõtteviisi muutust ning senistest harjumustest loobumist. Erinevalt lääneeurooplastest ja skandinaavlastest eestlased aga teavad, et säästev ja taaskasutusele suunatud eluviis ei ole mingi lust ega lillepidu, kui seda täie tõsidusega korralikult teha: mäletame ju veel, kuidas meie vanemad ja vanavanemad kõigi oma igapäevatööde ja -tegemiste all ägasid. Kogu oma õrna teismeea pesin igal kuul nädal aega käsitsi veriseid marlilappe, et need siis puhta ja triigituna järgmisel korral jälle kasutusele võtta. Isegi kui nüüd saaks pesumasina ja -kuivatiga kõik kiiremini tehtud, tunnen, et väärin peale noorusaja katsumusi ühekordseid tooteid, mille saan peale kasutamist ära visata. Keskkonnateadlik tarbimine ja ökoloogilise jalajälje vähendamine nõuab tõsist planeerimist ja kavandamist; see on palgatöö ja muude igapäevatoimetuste kõrval veel üks lisakohustus ja -pingutus, mida paljud ei jaksa või ei viitsi ette võtta. See kõik loob omakorda soodsa pinnase erinevate vandenõuteooriate levikuks ja vastuvõtuks, mille järgi kliimakriisi tegelikult polegi ning kõik teadlased, valitsused, ettevõtjad lihtsalt valetavad omakasu nimel. Kui endale kinnitada, et probleemi pole, siis ei pea ka muretsema ega oma käitumise muutmise peale mõtlema.

Kolmas põhjus seondub Eesti majandusarengu ning eelkirjeldatud järskude varanduslike ja piirkondlike lõhedega meie ühiskonnas. Tüüpilised kestliku arengu loosungid nagu “käi jala või sõida jalgrattaga!”, “ära kasuta autot, vaid ühistransporti!”, “tööta kodus!”, “osta elektriauto!”, “paigalda elamisse küttesüsteemi termostaat!”, “osta ökotooteid!” tunduvad naeruväärsed Tallinna või Tartu piirest väljudes. Kodust töötamise võimalus on privileeg, mida ei saa endale lubada füüsilise töö tegijad. Maapiirkondade hõre ühistranspordigraafik sunnib autot kasutama, kui liigelda on vaja. Termostaadi paigaldamine ahiküttega majja on suhteliselt mõttetu. Elektriauto ja peenemate ökotoodete ostmiseks pole inimestel lihtsalt raha. Nii ei jäägi justkui muud üle, kui tegeleda vaid prügi sorteerimise ja tarbimise vähendamise propageerimisega.

Paraku ei ole enamik elanikkonnast valmis ka tarbimist muutma või vähendama, sest neile näib, et nad on just alles kapitalistliku unistuse – konsumerismi – magusa maitse suhu saanud. Kes tahaks pakkida jõulukinke koledasse ajalehepaberisse, kui saab osta kuldsete-hõbedaste tähekestega sätendavat kinkepakkepaberit? Miks peaks loobuma lennukiga reisimisest, kui viimaks ometi on piisavalt raha, et natuke maailmas ringi vaadata või soojale maale puhkama sõita? Paljudele eestlastele tundub, et rohepöördega võetakse neilt midagi ära, mille nad on lõpuks raske tööga kätte võidelnud, aga vastu ei anta midagi. Nii kaua, kuni pool Tallinna linna ei ole Läänemerest üle ujutatud või tornaado Pika Hermanni torni minema pühkinud, tunduvad ähvardused Emakese Maa hävingust ja liikide väljasuremisest eestlastele (pool)permanentse sõjaohu kõrval teisejärgulise probleemina.

Neljandaks, hoiakute ja käitumise muutmine ning muutumine võtab aega. Meile meeldib võrrelda end soomlastega, kuid põhjanaabrite sõnul oli sealgi veel 1960–1970ndatel aastatel normiks sõidu ajal prügi autoaknast välja loopida. Inglismaal tehakse seda tänini, mõned teeservad on nii paksult prahti täis, et pinnast pole nähagi. Eestis on see komme sarnaselt Soomele õnneks ammu kadunud. Või võtame prügi sortimise, mis Eestis on nüüd aktuaalne teema. Kui ma 2000. aastal Belgiasse järeldoktorantuuri läksin, pidas kolm kolleegi mulle pika loengu sellest, kui tähtis on, et ma õige prügi õigesse kotti panen. Mulle näib, et oleme Eestis oma kampaaniate ja õpetustega lõpuks seal, kus lääneeurooplased olid üle 25 aasta tagasi, ning järjekindlalt jätkates saavad ka need praktikad sama endastmõistetavaks nagu turvavöö kasutamine autos või see, et ei viska prügi aknast välja. Kuid selleks on hädavajalik, et süsteem oleks inimestele arusaadav ja võimalikult käepärane ning inimesed usuksid, et nende pingutusest on kasu. Kuni püsib vähimgi kahtlus, et lõpuks läheb kõik niikuinii ühte ahju või hunnikusse, läheb ka kodus kõik prügi ühte kasti.

Lõpetuseks pean tunnistama, et ma ei jaga Kai pessimismi, nagu Eestil poleks tulevikku. Säästva arengu probleemide ja inimeste käitumise muutmisega nähakse vaeva igal pool maailmas, keegi pole veel leiutanud hõbekuuli, mis kõik probleemid iseenesest lahendaks. Eestil on muude riikidega võrreldes aga palju eeliseid, näiteks äärmiselt madal tajutud korruptsiooni ja samas suhteliselt kõrge üldise usalduse ning demokraatia tase, mida kõiki peetakse hästitoimiva ja sidusa ühiskonna olulisteks alustaladeks. Samuti on Eesti elanike sallivus, õnnetunne, keskkonnateadlikkus ja kodanikuaktiivsus – nagu majanduslik jõukuski – viimase 30 aastaga järk-järgult kasvanud ning vähemalt 2018. aastaks olime end nende näitajate poolest teistest ekskommunistlikest (ja ennekõike eks-sovetlikest) maadest selgelt lahti rebinud.

1990ndate keskel paiknes Eesti maailma väärtuskaardil punakommunistliku ala servas endiste saatusekaaslastega ühes pundis, vastandudes väärtushinnangutelt progressiivsematele Skandinaavia ja Lääne-Euroopa maadele. Pisut enam kui 20 aastat hiljem võib Eestit eneseväljenduslike väärtuste mõttes kirjeldada kui keskmist Kesk-/Lõuna-Euroopa riiki. Muutus on seda märkimisväärsem, et uute analüüside põhjal ei too majandusareng automaatselt kaasa väärtusnihet eneseväljenduslike väärtuste poole, nagu paarkümmend aastat tagasi ennustati.

Meil on üle Eesti palju tugevaid kogukonnaliikumisi, kodanikualgatusi, vabaühendusi ja muidu tublisid inimesi, kes kõik parema tänase ja kestlikuma homse nimel tegutsevad. Kõik see annab tagasihoidlikku lootust, et inimesed muutuvad nõudlikumaks ka riigivalitsemise kvaliteedi, riigijuhtide kompetentsuse ning vastutustundlikkuse suhtes.

Samas, parempopulistlike vaadete tugevnemist Euroopas on nähtud kui vastureaktsiooni globaliseerumisele ja postmodernsete väärtuste levikule ning paljude arvates on just kliimamuutuste ja säästva arengu teemadest kujunemas immigratsiooni kõrval või asemel üks peamisi ühiskonna lõhestajaid. Saab näha, millist rolli mängivad edaspidi maailma väärtuskaardi kujundamisel Ukraina sõda, elukalliduse tõus, keskkonnaprobleemid ning üldine majanduslik ja poliitiline ebakindlus.

Muutusi pole märgata ainult Eesti elanike väärtustes, vaid ka käitumises. Nii on näiteks eestlaste tervisekäitumine viimasel kümnendil mitmes aspektis märkimisväärselt paranenud. Rinnavähi sõeluuringul osales 2021. aastal 59 protsenti kutsutud naistest, andes meile Euroopa Liidu riikide seas rahuldava üheksanda koha. Tõsi, Soomes, Taanis, Rootsis oli osalus üle 80 protsendi, kuid samas Lätis vaid 31 protsenti. Eestlane käib hambaarsti juures keskmiselt 1,4 korda aastas, mis on kõvasti üle Euroopa keskmise. Viimase kümne aasta jooksul on oluliselt vähenenud puuduvate hammaste osakaal, mis muu hulgas annab märku paranenud suuhügieenist. Hoolimata vaktsiiniskeptikute kõvast häälest on isegi gripi vastu vaktsineerimine viimasel paaril aastal kasvanud. Muidugi on ka vastupidiseid näiteid, nagu ülekaalulisuse ja vaimse tervise probleemide tõus, kuid üldiselt on Eesti elanike enesehinnanguline tervis viimase kümne aastaga märgatavalt paranenud, eriti meeste seas. Siinjuures tuleb aga meeles pidada, et kõik need keskmised näitajad varjavad kohti ja inimeste rühmi, kus lood on märksa halvemad (nt madalama sissetulekuga inimesed, venekeelne elanikkond, vaesemad maapiirkonnad). Kuid kokkuvõttes liiguvad asjad siiski tasapisi paremuse poole.

Loo alguse juurde tagasi tulles on üsna selge, et tumedad pilved silmapiiril niipea ei taandu. Parim rohi on alati, ja eriti praegusel heitlikul ajal, head inimsuhted ning vastastikune abi ja toetus. Sageli kurdetakse, et Eestil ei ole enam suurt ja ühendavat eesmärki, mille poole püüelda. Mis oleks, kui võtaksime üheks eesmärgiks olla vastutustundlikumad ja hoolivamad inimesed nii oma lähedaste, kaaskodanike kui ka keskkonna suhtes. Prooviksime olla vähem Kaval-Antsud ja rohkem Leiutajateküla Lotted – leidlikud, sõbralikud, abivalmid. Nagu öeldakse, ajalugu on meid vorminud, kuid ei määra meie tulevikku. Oleksime väga rumal rahvas, kui ei oskaks oma keerulist minevikku ja sellest õpitud kohanemisvõimet parema tuleviku heaks ära kasutada.

Anu Realo

Anu Realo on Warwicki Ülikooli (Ühendkuningriik) professor ja Tartu Ülikooli külalisprofessor. Loe artikleid (1)