Nii suur ettevõtmine, nagu seda on õppekogunemine, toob kokku terve ristläbilõike Eesti ühiskonnast. Poliitikud, muusikud, näitlejad, ettevõtete juhid, ametnikud, spetsialistid ja lihttöölised kõigis oma isiksusetüüpides. Täiesti erinevad väärtused ja vaated elule tekitavad ülesannete täitmisel mõistagi frustratsiooni. On see kogunejate kaitsetahe või sõjaväelise juhtimise efektiivsus, aga nädala jooksul saab neist Eesti eri nurkadest kokku tulnutest täiesti toimiv organisatsioon.
On 6. mai ja teoks on saanud see, mida teadsin juba enne viimaseid jõule: olen üks mikroskoopiline osa selleaastasest Kevadtormist. Tunnistan ausalt, et ühtki võimalust selle vältimiseks ma ei otsinud. Samas teeb meele pisut mõruks teadmine, et mikroettevõtjana ja matkakorraldajana tähendavad need kaks nädalat mulle mitme kuu jagu kaotatud sissetulekut. Mai on minu valdkonnas kõrgaeg. Püüan oma emotsionaalset hoiakut tasakaalustada teadmisega, et eks igaühel siin osalejaist on oma elu, mis korraks pooleli jääb. Saan vaid loota, et mulle leitakse piisavalt rakendust. Et õppuse lõpuks tunneksin, et olin vajalik.