Hiljutisel laste leiutusideede võistlusel pakuti välja, et võiks olla telefon, millega saab ainult helistada. Tänases nutimaailmas tundub selline vähem-on-rohkem mõte täitsa andekas, ainult et …. see ei lenda. Me oleme juba niivõrd harjunud tehnika viimase sõna nobedasti tavakasutusse jõudmisega, et igasugune tagasipöördumine tundub evolutsioonile vastuvoolu ujumine ja asjatu kasinus. Ometi on sellel mõttel jumet, õigemini selle mõtte all oleval põhimõttel, et üks asi korraga on parem kui mitu asja, aga mitte ühtegi korralikult.
Tänane lugu räägib Minast, Minust ja Meiest, natuke parafraseerides Aaro Toomelat (“Kultuur, kõne ja Mina Ise”, EKSA 2016). Maailmas on varsti igal inimesel telefon, neist pooled on nutitelefonid, millesse on võimalik laadida oma enam-vähem isikupärane suhe maailmaga tuhandete, võimalik et juba ka miljonite rakenduste hulgast, mida nii tasu eest kui tasuta ohtralt pakutakse.
Hannes Kuhlbach
Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (67)
