Hannes Kuhlbach: autismi turvalisel kiirteel tulevikku

Hiljutisel laste leiutusideede võistlusel pakuti välja, et võiks olla telefon, millega saab ainult helistada. Tänases nutimaailmas tundub selline vähem-on-rohkem mõte täitsa andekas, ainult et …. see ei lenda. Me oleme juba niivõrd harjunud tehnika viimase sõna nobedasti tavakasutusse jõudmisega, et igasugune tagasipöördumine tundub evolutsioonile vastuvoolu ujumine ja asjatu kasinus. Ometi on sellel mõttel jumet, õigemini selle mõtte all oleval põhimõttel, et üks asi korraga on parem kui mitu asja, aga mitte ühtegi korralikult.

Tänane lugu räägib Minast, Minust ja Meiest, natuke parafraseerides Aaro Toomelat (“Kultuur, kõne ja Mina Ise”, EKSA 2016). Maailmas on varsti igal inimesel telefon, neist pooled on nutitelefonid, millesse on võimalik laadida oma enam-vähem isikupärane suhe maailmaga tuhandete, võimalik et juba ka miljonite rakenduste hulgast, mida nii tasu eest kui tasuta ohtralt pakutakse.

Nutiseade võimaldab küllalt edukalt sulguda omaenda sisemaailma, samas olles näiliselt suhtes kogu maailmaga. Või siis vastupidi, oleneb kust küljest vaadata. Alustades igasugu täiesti virtuaalsetest elukatest, kes võivad elada omaenese väljamõeldud/programmeeritud elu mängudes, keskkondades ja igal pool virtuaalmaailmas, kuni inimesteni, kes loovad oma virtuaalidentiteedi, mis elab kusagil edukalt edasi veel peale nende surma. Proovige oma lahkunud sugulase või sõbra kontosid kustutada ja sealolevat infot nullida – selle tõestamiseks ei piisa sugugi perekonnaseisuameti tõendist või arstipaberist, et seda inimest enam maailmas elusal kujul polegi. Lihtsam on virtuaalmaailmas “sündida” kui “surra”.

Piir reaalse ja sürreaalse vahel on udusem kui kunagi varem inimkonna ajaloos.

Psühhoanalüütik Nancy McWilliams on ühes psühhodiagnostika käsiraamatus (“Psychoanalytic Diagnosis”, Guilford Press 2011) kirjeldanud autistlikku suhet maailmaga, kus isik elab rohkem või pigem oma sisemaailmas, soovimata märkimisväärselt suhestuda teiste inimestega. Autismispektri häired väga laia mõistena hõlmab erinevaid inimeste vahelise sidususe viise täielikust eraldatusest, kus puudub suhtlus ka sümbolite või arvuti abil, kuni kergemate astmeteni, kus eelis kipub elusatelt inimestelt kalduma autistlike joontega inimese enda loodud süsteemide, identiteetide ja väljamõeldiste kasuks. Mõistagi, meie IT-maailm alternatiivina pakub selleks ka loomuliku ja legitiimse keskkonna, mida ühiskonnas kunagi varem sellises mahus ja kasvutendentsis pole olnud.

Nutitelefon või laiemalt nutiseade, mis ühendub võrku, aga ei ühenda reaalseid inimesi, on autismi kandjaks ja võimendajaks. McWilliams kirjeldab eelmainitud võtmes ühte klienti, kes teraapiaseansil ei suutnud oma telefonist lahkuda, sõrmitses seal sõnumeid, katsus ja silitas telefoni rahustuseks, kui teemad läksid emotsionaalsemaks või ärevamaks, oli oma seadmega pidevas, kirglikus ja tihedas suhtes.

Kui mõelda linnalegendidele stiilis noored istuvad kohvikus vait ja suhtlevad samas lauas istujatega pigem messengeris, kui et otse näost-näkku, siis on trendi suund ilmne. Vahetu suhtlus, milles inimkond on välja arenenud ja loonud ühiskonna, milles suhted ongi inimestevaheline ruum, hakkab asenduma näivsuhtlusega virtuaalsete tüüpidega, keda saab blokkida, kustutada ja laikida nii, nagu mulle meeldib.

Kuulen endagi praksises tihti lauseid “blokeerisin ta paariks päevaks ära”, või “kustutasin ta päriselt”.

Saan aru, kuid samas hästi ei saa ka.

Võimalus luua, disainida endale meelepärane maailm, suhelda seal parasjagu nendega, kellega meeldib, valida ainult selliseid teemasid, mis mulle kohased, lugeda uudiseid, mis vabalt võivad olla mitte-uudised, rangelt ära lõigata või eemaldada need valdkonnad, mis mingil põhjusel mulle ei sobi ning seda kõike tegelike inimestega näost-näkku, hingest-hinge suhtluse asemel meenutab väga autistlikku maailma seestpoolt, autisti vaatenurgast.

Ja paradoksaalne selle kõige juures on, et valikuid suunab ja lehekülgi pakub masin, mis algoritmide abil modelleerib inimmõistust, selle valikuid oma näivas ratsionaalsuses. See imiteerib emotsionaalsust, kuid on külmem kui südatalv Lõunapoolusel. Kas see pole mitte ulmeromaanidest tuttav düstoopia, kus tegelikkus on asendunud tellitava virtuaalsusega, kus inimmeel ei suuda enam eristada tegelikkust näilikkusest? Piir nihkub iga päevaga lähemale, pooltõsiselt-poolnaljaga on mõtlev robot (kui sellist sõna võib üldse tõsiselt kasutada) saanud maailma ühe suurriigi kodakondsuse.

Ma ei arva, et internet, FB või nutimaailm oleks saatana kätetöö ja inimkonna hukatus. Autismi kiirenev levik ei ole mitte nutitelefonide kasutamise tagajärg, vaid pigem ühiskonna sidususe nõrgenemise pahupidi tagajärg. Mida vähem on meil aega ja keskendumise soovi suhelda oma partneri, sõbra, vanaema või koolikaaslastega päriselt, oma kõiki meeli (neid on meil lausa 5!) ja tajusid kasutades, seda enam sulgeme ennast nende eest tegelikult. Juba ei julge noored virtuaalsuhtlusest astuda esimest sammu päris kohtinguks, sest päris inimesega kokku saada ja tõesti aru saada, mida ma tunnen ja mida teine minu suhtes tunneb, on ärevust ja hirmu tekitav.

Täpselt sellel põhjusel ei taha autist enamasti päriselt suhelda: see on liiga intensiivne, koormav ja võõras.

Ja just sellepärast on käepärane abimees nutiseadme näol autistlikkuse võimendajaks, pakkudes mugavat ja lihtsat asendust päris inimeste maailmale.

Lõpumärkuseks, teatud kibedusega – psühhoteraapia on siiani veel kahe või enama (grupiteraapia näitel) inimese otsesuhe, kus ollakse tegelikult kohal, ühes ruumis ja ühes tundeväljas. Kibe noot on selles, et kuulsin mõne päeva eest, et juba on võimalik saada teatud psühhoteraapia väljaõpet ka virtuaalsetel kursustel. Kui siit mõni aastakümme edasi kerida, siis kas näeme aega, kus terapeudiks võiks samuti olla tehisintellekt, kenasti kujundatud roboti peakolu sees, juhtmetega patsiendi külge ühendatud? On’s tundeid võimalik täiesti virtualiseerida?

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (27)