Helilooja ja viiuldaja Tobias Preisig (42) viib meid nii kontserdil kui kahel sooloalbumil “Diver” ja “Closer” salapärasesse maailma täis helimaagiat. Seal on lõputult ruumi. Seal saab lihtsalt olla. Hingata. Siia ja praegusse hetke kohale jõuda. Kõik tundub võimalik, mitte miskit ei pea. Tobias Preisigiga vestles laulja, hääletreener ja muusikaterapeut Ingrid Lukas.

Rubriik “Jazzkaare fookuses” on ajakirja Edasi ja Jazzkaare koostööprojekt, kus tutvustame ja arutleme maailma ja Eesti jazzmuusika trendide üle ning võtame luubi alla põnevad valdkonda puudutavad jazziteemad ja esinejad.

Tobiase dünaamilise arengu ja atmosfäärilise muusika tunnetus avaldab muljet. Tema viiulimängu toetab põhjalikult välja töötatud elektroonika ja see kõik moodustab imelise tervikliku helikunsti. 

Pean tunnistama, et mul on vaja julgust, et end vabaks lasta ning argielu müra nagu märg mantel välisukse kõrvale riputada. Aga see on seda väärt. Mu julguse eest tasutakse heldelt.

Helivõlurina suumib Tobias noot noodi haaval muusikamaailma, mis tundub ühtaegu tuttav ja uus. Avastan selles muusikas järjest rohkem heliruume ja -kihte. Tobias justkui viiks mind helirännule lõpmatusse. Selline tunne, nagu oleks koju jõudnud. 

Kes on see erakordne muusik? Kuidas tema muusika sünnib? Kust ta ammutab inspiratsiooni? Vestlus muusikute vahel algab.

Sul oli just kaks kontserti Jazzkaarel: Tartus ja Tallinnas. Kuidas läks? Milline on Eesti publik? 

Tuurimänedžer hoiatas mind ette, et eestlased on vaoshoitud ja kui nad kontserdil vaiksed on, ei tohiks ma seda ebaviisakusena tõlgendada. Kontserdil oli see aga hoopis teisiti. Sain publikult palju tagasisidet. Eriti pärast kontserti plaate müües. Eestlased tunduvad avatud, emotsionaalsed ja vastuvõtlikud. See rõõmustas mind. Tore oli ka, et saime esineda kahes linnas – kogesime Eesti avarust ja inimesi. 

Oi kui lahe! Milline tagasiside ja peegeldus sind eriti liigutas? 

Üks inimene ütles, et kui tema elust tuleb millalgi film, siis ta soovib, et mina kirjutaksin sellele filmile saundträki. Seal oli ka üks väga liigutatud paar. Nad olevat meie heliproovi ajal olnud kõrval kohvikus ja see, mis nad kuulsid, meeldis neile nii, et nad muutsid kõik päevaplaanid ümber ja tulid kontserdile. Lisaks oli seal armas turvanaine, kes mulle umbes sada korda pidi ust avama, et saaksin lava tagant lavale ja tagasi. Ta soovis ühte plaati, et kodus uuesti helidesse sukelduda. Milline õnn saada sellist tagasisidet.

Äge. See teeb ju meie muusikuhingele pai, kui kuuleme, mida me muusika inimestes kõik esile toob, mida nad tunnevad ja kogevad kontserdi ajal. Seega, kallid inimesed, kes te seda praegu siin loete, andke meile, muusikutele julgelt rohkem tagasisidet.

Tobias, me mõlemad elame Zürichis ja tean su muusikat juba üle kümne aasta. Eriti sinu bändi Egopusher. Minu jaoks oli su muusika varem selline mõnusalt mässumeelne, tume, massiivne ja metsik. Oma kahel sooloalbumil “Diver” ja “Closer” väljendad sa nüüd täiesti uusi helisid. Tundub selline rahulik, lepitav, isegi ebamaiselt kaunis ja transtsendentne. Mis juhtus? 

Muusika peab minu jaoks alati urgent olema. Tal peab olema teatud jõud ja tähendus, et ma tahaksin seda muusikat jagada. Ta on tihti pilt või töötlus sellest, mis elu ma parasjagu elan ja mis mu ümber toimub. Kümme aastat tagasi elasin teist elu. Reisisime palju bändikaaslase Alessandroga. See pidurdamatu ja tormiline vaim peegeldus ka me muusikas. Avastasin sooloalbumeid tehes vaiksema muusika. Igatsesin vaid mõne vähese noodi ja samas lõputute helimaailmade järele, mis võimaldaksid sukelduda sellesse teise maailma, mis samuti mu sees on.

Mis sa ütleksid, mis olid need viimase kümne aasta suurimad sisemised arengud? 

Olen enda instrumendil leidnud oma ainulaadse hääle, millega saan end väljendada ja mis aitab muusikalisi kõrglende kogeda. Ma õppisin seda häält usaldama. See on mu enda hääl ja ma ei pea seda hindama või teistega võrdlema. Ning see hääl areneb kogu aeg, nagu maailm mu ümber muutub pidevalt.

Nii tore, et oled viiulil oma hääle leidnud. Palju õnne! Minu absoluutne lemmiklugu su albumil “Closer” on “Warmth”. Milline uskumatult kihvt helimaastik. Tahaks sellesse helimaailma otse sisse hüpata ja enam mitte välja tullagi. Kuidas see lugu sinuni jõudis? Kellega sa selliseid meistriteoseid luues koos töötad? 

Oh, aitäh! Sooloalbumeid salvestan koos produtsendi Jan Wagneriga. Ühel hallil päeval Berliinis kinkis Jan mulle väikse lindistaja ja palus mul jäädvustada tuleva suve helid. Eks ma siis hakkasin igasugu helisid lindistama ja nii salvestasin näiteks Lõuna-Prantsusmaa basseini mullide mulksumist või ritsikate sirinat. Need erinevad helid ja meeleolud said mu viimasel albumil “Closer” paljudesse lugudesse sisse salvestatud ja nad meenutavad minu meelest seda mõnusat suvekuumust ja muhedat laisklemist.

Sa märkad, et mulle meeldib su muusika. Mis sa ise ütleksid, mis teeb su viiulimängu ainulaadseks? Mis on sinu trumbid muusika tegemisel? 

Minu jaoks on kõige tähtsam, et iga mängitud noot tähendab midagi. Miks ma mängin just seda nooti sel hetkel? Kui kaua see heli kestab? Kui valjult ma seda nooti mängin? Millise energiaga? Linnades räägitakse sageli valgusreostusest ja ma näen siin paralleeli oma viiulimänguga. Ma ei taha siia mürarikkasse maailma veel rohkem lärmi lisada. Ja nii valin hoolega, millist heli saadan maailma ja millist mitte.

Minu jaoks on alati oluline lasta muusikal end juhtida. Muusika näitab, kuhu ta minna tahab, tuleb vaid tähelepanelikult kuulata, olla alandlik ja vastuvõtlik ning anda talle vajalik ruum.

Nii võib tekkida midagi uut ja ainulaadset, millel on õigus eksisteerida siin ja praegu. 

Vau, aitäh, see mõte puudutab mind! Ütlesid kunagi ühes intervjuus, et varem tahtsid mängida võimalikult virtuoosselt, et inimesi mitte tüüdata. Nüüd loeb sinu jaoks reduktsioon ja see, et oled avastanud uue universumi ning uue avaruse vaid vähestes nootides. Milline vaatenurga muutus! Kuidas sa seda tegid? 

Sain aru, et akrobaatika viiulil ei sobi mu isiksusega. See väsitas. Andsin endast liiga palju ja liiga vähe tuli tagasi. Nii ei saa pikemas perspektiivis eksisteerida. Otsisin sügavust ja tähendust. Kui sinu peale lavalt röögitakse, ei saa dialoogi tekkida. Mulle on tähtis luua ühendus ruumi ja publikuga. Kui mängin vähe noote, mis on minu silmis väärtuslikud ja tähtsad, saan paremini ühendust. Vahel tulevad mõned viiuldajad pärast kontserti minu juurde ja ütlevad: ma näen su tehnikast, et oled viiuli mängimist õppinud, miks sa seda ei näita? 

Oh jah, ma tean neid kommentaare. Tore, et sa ei lase end heidutada ja kõnnid oma teed, armas Tobias. Räägi, mida muusika tegemine sulle tähendab? Ja kuidas muusika sinuni jõuab? 

Muusika tegemine ja inimestega jagamine on see, mida ma kõige paremini oskan ning mida mulle meeldib teha siin elus. See on suur privileeg ja pean sellele ülesandele iga päev aega panustama, et muusika ka edaspidi voolaks ja minuni jõuaks. Kui ma ennast sulgen, ei juhtu midagi. Kui loon ruumi, siis juhtub üllatavalt palju.

Ja kuidas sa hoiad end järjepidevalt muusikat tegemas? Millised on su igapäevased muusikurutiinid?

Proovin iga päev ühe visandi salvestada. See hoiab mind muusikaliselt ärkvel ja aitab voolus püsida. Ta aitab ka niinimetatud loominguliste kriiside vastu. Looming ei tule niisama, sellele peab pühenduma. Loon iga päev midagi väikest ja püüan kultiveerida uudishimu ning mängulisust, nagu üks väike laps seda teeb. See tähendab, et mul on tohutult suur ideede arhiiv, kuhu saan alati tagasi pöörduda.

Oi, see meeldib mulle. Ja mis on sinu muusikalise flow saladus? 

Mul oli kunagi jazzkvartett, kus me palju improviseerisime. Enne iga kontserti ütlesime: “Zero,” mis tähendas siis, et alustame nullist. Leht on valge, kõik võib ja saab juhtuda ning enne lavale minekut laseme ootustest ja eelarvamustest lahti. See idee pärines Wayne Shorterilt ja tema geniaalselt kvartetilt, kellega ta oma viimased kümme eluaastat koos mängis. Bänd, kes koges laval uskumatuid muusikalisi kõrghetki. “Zero” kalibreerib meid ja viib tasakaalu. Ainult sellises olekus on flow minu jaoks võimalik.

Sa vaatad tagasi mitme aastakümne muusikategemisele. Kas on mingeid näpunäiteid, mida tahaksid siit praegusest oma nooremale minale sosistada? 

Jah, minu nõuanne on, et ära kuula teiste inimeste näpunäiteid. Sa oled imeline täpselt sellisena, nagu sa oled, ja kui teed seda, mida sa teed armastuse ja kirega, siis on väga suur tõenäosus, et keegi teine ​​soovib sinu kirest osa saada. Püüa vaadata vähem teiste poole ja hinnata rohkem seda, mis sulle on antud. Iga inimene on ainulaadne ja kui miski tundub hea, siis ongi see õige ja hea!

Tobias, tänan sind selle suurepärase vestluse eest. Sinu muusikast inspireerituna kirjutasin sulle väelaulu “Warm”. Leiad selle YouTube’ist (ja siit loo alt – toim). Minu meelest need sõnad kirjeldavad nii hästi su muusikat.

A beautiful space.
You can always dive into.
Warm and safe and cozy.
And peaceful.