Artiklisarjas “Liikumine, mis inspireerib” tutvustame hakkajaid inimesi, kes tegelevad erinevate inspireerivate liikumisharrastustega, nii amatöör- kui tipptasemel. Artiklisarja toimetab Assar Jõepera, SA Eesti Terviserajad juhataja. Sarja toetaja on KIA AUTO AS.

See artikkel on tasuta lugemiseks kampaaniapakkumise “Edasi võtab vastu uusi lugejaid” raames. Ajakiri Edasi saab septembris 9-aastaseks ja tähistame seda 2 kuud (september-okoober) kestva sünnipäevapakkumisega. Kutsume kõiki kvaliteetsest väljaandest huvitatud lugejaid Edasiga tutvuma – iga päev on avalehel üks artikkel Edasi arhiivist tasuta lugemiseks, ja nii 61 päeva järjest. Kampaaniaperioodil sõlmitud tähtajalistele digitellimustele kehtib soodushind -15%, nii era- kui äriklientidele. Samuti kehtib soodushind paberajakirja tellimiseks. Rohkem infot: Edasi võtab vastu uusi lugejaid

Hannes, sina oled inimene, keda vaatan suure imetlusega, sest oma aktiivse igapäevaelu kõrvalt jõuad sa ka enda füüsist ja vaimu liikumisega vormis hoida. Kas sa oled selle valiku täiskasvanuna teadlikult teinud või on liikumisvajadus sinuga juba lapsepõlvest kaasas?

Ma olin vist kolmene, kui vanem vend mind käekõrval legendaarse judotreeneri Ain Lutsari juurde trenni viis. Aasta oli siis 1972 või 1973 ja mul on sellest ajast isegi fotod alles. Sellest ajast peale olen kogu aeg vähem või rohkem trenni teinud ja ega teisi valikuid polnudki. Vend oli eeskujuks, tema tegi sporti, isa-ema tegelesid samuti noorena erinevate spordialadega. Kui vanemad lahku läksid, siis utsitas ema meid trennidega ainult tagant: tema kindel arvamus oli, et kui poisid peale kooli trenni lähevad ja käivad spordilaagrites, võistlustel, turniiridel, siis ei ole mingiteks pättusteks enam aegagi. See pidas suures piirdes ka paika.

See rütm on sind tänaseni saatmas, aga enam ei utsita ema, vaid keha ise küsib liikumiseks aega?

Jah, ilma liikumise ja trennita kipun minema närviliseks ja vajun kuidagi lössi ära, pikalt diivanil istuda ja telekat passida ma ei malda. Mulle meeldib liikumine täitsa loomupäraselt ja õnneks olen ka sellest ajast pärit, kus telekaprogramm hakkas õhtul kell seitse ja lõppes üksteist. Soome programmi sai Tallinnas muidugi vaadata, aga ma pigem mängisin sõpradega õues, kuni jaksasin, ja eks sealt see elustiil kinnistunud vaikselt ongi.

Kas terve su kooliaeg möödus judotrennis või tulid selle kõrvale veel teised spordialad?

Ma täpselt ei mäleta, miks, aga judotrenniga sai enne kooli lõpparve tehtud. Kooliminekuga tulid juurde kohustuslik ujumine, mis mulle väga meeldis, ja loomulikult suusatamine, mis toona oli hästi popp. Elasime siis Tallinna kesklinna lähedal, käisime Hirvepargis suusatamas ja tegime Toompea nõlval puusuuskadega pikki hüppeid.

Kas sinu ajal toimusid ka koolidevahelised võistlused, käisid neil võistlemas? Mäletan, et kui mina läksin Tallinna 13. Keskkooli, siis peeti Tallinna rajoonide vahel suusavõistlusi ja minagi sain nendest osa võtta.

Jaa, mina võistlesin peaaegu igal võistlusel meie kooli eest, Westholmi Gümnaasiumi ehk toonase 22. Keskkooli eest – nii suusatamises kui igasugu muudel aladel. Suusatamist ma tegin oma lõbuks, vanemad ees ja mina järgi. Teises-kolmandas klassis läksin ujuma ja siis klassijuhataja suunas väravpalli ehk käsipalli mängima. Enno Karrisoo oli toona üks legendaarne väravpallitreener. Väravpall oli mul põhiala viis aastat, sellega reisisime hästi palju, toimusid turniirid, värgid-särgid. Hiljem olen natuke ka maadlusega tegelenud.

Oma lõbuks suusatanud olen alati, jalgratast sõitnud alati, ja jooksma lihtsalt peab. Jooksmine mulle eriti ei istu, sest pole minu kehakujule vastav spordiala, aga iga spordi juures tuleb joosta. Paar-kolmkümmend aastat mängisin korvpalli mudaliigades, kuid sellega on nüüd lõpp. Ühel hetkel saad aru, et plahvatust enam pole, vise läheb hüppe pealt hoopis teise kohta, kuhu ta vanasti läks – ei suuda enam sama, mida enne. Nii läksingi pikamaadistantsidele üle.

This slideshow requires JavaScript.

On su elus olnud ka selliseid perioode, kus trenn on jäänud täiesti unarusse?

Väga ei ole. Mu klassivend Einari Talviste oli maailmameister allveeujumises. Teine klassivend oli suusataja. Meie pidutsemised, pullitegemised olid ka pooltel kordadel sport: käisime ratastega öösel sõitmas, ujusime salaja üle Vaskjärve veehoidla ja siis väntasime tagasi, käed lahti, Tallinna lennujaama puhvetisse kell kaks öösel sööma. Mingil ajal lisandusid maleturniirid.

Mul ei olegi sellist perioodi olnud, kus ma pole üldse trenni teinud, küll aga olen suutnud 109 kilo peale ühel hetkel jõuda. Kaal on mul omamoodi alaline probleem. Kui olin pagulane, emigreerusin Nõukogude Eestist ja jõudsime otsapidi USA-sse, siis vahepeal vist pool aastat tõesti jäi paus trennitegemisse.

Kas Ameerikas võtsidki kaalus juurde? Läksid burgeridieedile ja kogunes hooga 109 kilo?

Ei, ma ei söö burgereid ega võtnud kunagi ka USA Coca-Cola ja McDonalds’i kultuuri üle. Tulin USA-st tagasi ja mõni aeg hiljem, 2005. aastal Eestis saavutasin maksimaalkaalu. USA-s olin väga peen, oma elu tippvormis, korvpallis panin pealt.

Aga ma olen kogu aeg liigutanud ja trenni teinud. Kuuekuused vahed kuskil ehk on olnud.

Sa oled siis üks väheseid fenomenaalseid näiteid. Selles vanuses meesterahvastel on kõigil olnud mõneaastane paus, misjärel saadakse aru, et ilma liikumiseta on elu kvaliteet kehv. Sul ei ole seda teadmist vaja olnudki.

Ei ole jah. Mäletan, kuidas väikse poisina kord koju jalutades ema ütles mulle: sa oled sportlik. Ma ei osanud endast niimoodi mõelda – see on ju normaalne, tavaline, et jooksed õues, mängid luurekat, ukat, käid spordivõistlustel, kehalise kasvatuse tunnis jne.

Liikumine, liikumisvajadus on mul kuidagi sees.

Libistades silmaga üle võistlusprotokollide, siis 2007. aastast on üks jooksuprotokoll, kus on juures ka foto – seal paistad sa üsna koguka kaaluga olevat. Aga mida aasta edasi, seda paremaks nii pildid kui tulemused lähevad. Milles see fenomen seisneb, et tulemused on sinu vanuses järjest paremaks läinud kümne aastaga?

See on tänu Sparta spordigrupile. Rattaga töölt telemajast koju sõites nägin neid alati Järve kergliiklusteel treenimas ja ükskord nad kutsusid mu trenni. Mul paar tuttavat juba olid seal ja siis hakkasingi regulaarselt käima, kohe tulemus paranes aastaga. Hakkad spetsiifiliselt treenima, parandad tehnikat, mitte ainult ei lahmi ühte distantsi ühe kiirusega kogu aeg – tempo, lõigud ja sealt tulebki.

Vaatasin, et maratonis olid üks aasta 836. kohal, siis aasta hiljem 200 ringis. Ikka väga märkimisväärne hüpe.

See oli vist õnn. Mul oli unistus saada 4 tunni ja 1000 sisse, nüüd olen selle saavutanud.

Kas sul on veel parema koha ja ajaga eesmärke?

Öeldakse, et 55. eluaastani saab inimene oma tulemusi parandada. Ma sain just 55. Ja siis öeldakse ka, et 54,9. eluaastal lõppevad tervelt elatud aastad. Põhieesmärk on hoida seda positsiooni, aga loomulikult tahaks parandada. Väga suuri eesmärke ei sea, liiga palju välja ei hõika. Praegu flirdin ühe eesmärgiga: minna maailma kõige pikemale suusamaratonile ainult paaristõugetega. (Nordenskiöldsloppet toimus 24. märtsil ja Hannes läbiski selle ainult paaristõugetega – toim.) Olen selle ühe korra läbi sõitnud, põhimõtteliselt Jokkmokist Kvikkjokki ja tagasi Jokkmokki. Mitu sõpra on seda teinud.

Jaak Kilmi vist ei tea kui palju kordi juba.

Jaak on legend. Aga mõtlen läbida paaristõugetega. Tõnis Vaikmaa, Peeter Poopuu, Alar Savastver – ilmselt keegi veel on seda teinud. Seal väga seina, tõuse pole, on sihuke pikk mitmekilomeetrine tõus, kus vaikselt tiksud. Mõnda inimest see tõmbab, mõnda mitte.

Aga miks just paaristõukega?

Tuttav Priit Kajari ütles, et tema vahelduvat ei oska, tõukab paaris. Mina avastasin pärast mõnda aega suusatrennis, et paaris on palju lihtsam kui vahelduv. Tegelikult on asi selles, et mul on ülakeha eelis ja nii läheb libedamalt.

Ma olen Tartu maratoni kaks korda paaristõugetega läbinud, viimane 15 kilomeetrit on läinud alati jubedaks kannatamiseks.

Mul just siis läheb rõõmsaks, nägu läheb naerule juba enne Palu punkti, enne tunnelit. Siis kulgeb rada ainult alla, paar tõusu on, õudselt tore ja nagu me kõik teame, siis distants ei tapa, tempo tapab.

Täna sa Nordenskioldsloppeti osalejate nimekirjas veel ei ole?

Olen.

Siis sa ju ei flirdi enam mõttega, vaid lähed kindlasti!

Flirdin paaristõuke mõttega, aga lähen nii või naa.

Eelmine kord meelega ei läinud paaristõukega sõitma, kuna arvasin, et vahelduvaga saab keha rohkem puhkust. Kui teed kogu aeg ainult ühte liigutust, siis on päris räige. Vahelduvaga vähemalt puhkad natuke, kasutad teist lihasgruppi, lõdvestad teatud liigeseid. Aga eks näis.

Ja siis tahaks veel triatloni läbida ajaga 11.22. Siis olen kahest inimesest kiirem: üks on mu oma maailmameistrist klassivend ja teine Märt Avandi.

11.22 ei ole mingi lonkimine, vaid hea hooga läbimise aeg! Hannes, millest see tuleb, et aina rohkem inimesi selline pikk liikumine paelub? Minu arust on viimase viie-kümne aastaga juhtunu täiesti fenomenaalne. Kui palju on neid, kes on läbinud Ironmani, mõne pikema ultrajooksu, sõitnud kasvõi sedasama Jokkmoki 220 kilomeetrit. Mis asi neid sinna veab? Mis sind veab?

Mind on alati paelunud näha, kui palju ma suudan, milleks mu keha võimeline on.

Ja juba ammu enne triatlonide populaarseks saamist hakkasin flirtima mõttega, et see on huvitav, seda võiks teha. Lisaks mu maailmameistrist klassivend Einari, kellega alati Tartu maratone, rattarallisid ja Estoloppeti sarja koos sõidame, ütles: Hannes, hakkame nüüd triatloni tegema. Tema jõudis seitse ära teha, ja siis ma lõpuks võtsin vedu, hakkasin ka. Mind lihtsalt huvitas. Tean, et ma ujun normaalselt, rattaga olen alati sõitnud, küll ma selle maa ära jooksen ka, võiks proovida. Kuigi see tundus müstiline, võimatu.

Kas alustasid olümpiatriatlonist või tegid kohe pikema distantsi?

Tegin kõigepealt pooliku Otepääl ja siis kohe järgmiseks sügisel pikema otsa aastal 2018.

Ilmselt inimesed tahavad näha, milleks nad võimelised on, mida nad suudavad. Paljud on endised liigutajad-spordimehed, kel baasteadmised kuskil lihasmälus ja treeningujäljed kehaarengus olemas. Ehk siis alus triatloniks on loodud, natuke timmid end, viid uuesti vormi ja läheb. Aga mind paneb ikka imestama, et niisugusi asju tehakse. “Ringvaates” kedagi enam ei hämmasta, kui inimesed sõidavad 1000 miili kajakiga või jooksevad 294 kilomeetrit järjest ja kuskil mööda mägesid.

Mis võiks veel üllatada?

Kui Grete Lõbu läheks Jokkmokki sõitma. Ta läheb nüüd Vasaloppetile esimest korda. (Vasaloppet toimus tänavu 3. märtsil ja Grete Lõbu läbis selle edukalt – toim.)

Oh sa süda. Kas sina ka oled Vasal käinud? Kus sa veel käinud oled?

Vasaloppetil, Marcialongal, Nordenskiöldsloppetil. Muidugi Tartu ja kõik Eesti asjad on läbi sõidetud. Ma pole veel kõvasti käppa sisse saanud välismaa maratonidele, aga kord tahaks World Passi ära teha, kõik läbi käia. Finlandia maratonil tahaks osaleda, aga see on alati vabariigi aastapäeval – kuidagi ei raatsi perele öelda, et ma nüüd lähen ära. Lisaks olen Vätternrundanil käinud, Svensk Klassikeri teinud. Kunagi käisin Türgis mingil suusamaratonil, aga see oli pigem lõbusõit. Naisega USA-s elades sõitsime ratastega läbi Oklahoma – see maade pikkuse vahe ja suurus on hoomamatu, umbes neli Eestit mahub Oklahomasse. Tegu oli organiseeritud grupimatkaga, iga päev umbes 100 kilti, magad telkides ja kütad jälle edasi.

Ühesõnaga, sinu peres on kõik aktiivsed liikujad ja kõigile on täiesti normaalne see, mida sina teed.

Niivõrd-kuivõrd, aga nad ei hooma võib-olla seda pikkust. Mu vanem poeg Erik on kogu elu jalkat mänginud, on päris hea jooksja, nüüd suusatab, ripub mul kannal juba. Tema vahel ikka imestab seda pikka distantsi. See ei ole tavaline, vaid siiski suur asi. Samas mitte midagi sellist, millest elu lõpuni räägid, et tead, isa sõitis 2024. aastal terve Tartu maratoni läbi.

Mina endise suusatajana väidan, et see on uhke “maamärk”, mida lapselastele ühel hetkel öelda: vanaisa sõitis Jokkmokist Kvikkjokki ja tagasi – 220 kilomeetrit suuskadel.

Jah, see on kõva saavutus.

Olles nüüd kuus aastat järjepidevalt triatlone teinud, siis kas sul on mõni kiusatus peast läbi käinud, kuhu veel tahaks minna? Norsemani triatlon mõnikord ka kripeldab?

Ei, üldse ei kripelda. Kuna jooks on mul ikkagi hädine, kehakaalu pärast.

Mõtlen, kuidas mõned käivad Šveitsis mägimaratone jooksmas, jooksevad lausa veinimaratone, kus peab vahepeal veini jooma – ma ei suuda geeligi vahel võtta, pigistan kõigest jõust endale sisse. Sellised ekstreemsused pole eriti paelunud, küll aga see hirmus pikk jalgrattasõit Norras, sinna tahaks minna. Mõned asjad tõmbavad tõesti, aga pigem need, kus tunnen end tugevamana.

Võiks minna kuhugi tiratloni tegema, kus on sile maa. Naise õepoeg elab Kopenhaagenis, äkki käiks seal ära. Ja võib-olla USA-s, kus vanasti pikalt elasin, võiks ka paar suusamaratoni teha, seal on samuti lame maa. Kindlat kohta mõttes pole, pigem tahaks erinevaid suusamaratone sõita.

Triatloni ma ikkagi pigem läbin. Ma ei ole triatleet, ma teen trenni, teen selle läbi. Esimene triatlon oli tohutu eneseületus, sihuke endorfiini-, dopamiini- ja mis kõik miinilaks veel. Väga emotsionaalne. Läksin oma venna mälestuseks võistlema, täpselt neli aastat pärast tema surma. Kogusin veel Vähiravifondile toetajatega ligi 2000 eurot, iga minu läbitud kilomeetri pealt sai annetada. See oli selline emotsionaalne asi mul läbida, vennaga kriips alla tõmmata, sest vend oli ka elu aeg spordimees. See kuidagi jättis mingi mõnusa maigu. Muidugi enne lõppu ei olnud meeldiv, aga minut pärast finišijoont on tõesti mõnus. Isegi veidi varem, 200 meetrit enne finišit hakkab mõnu tulema.

Ma vaatasin paari möödunud aastate Jokkmoki suusaramatoni finišit. Kujutan ette, et kui selle paaristõugetega läbi teed, siis ei taha tükk aega suuski ega keppe näha.

Nii ta on.

Samas on imeline näha, kui kiiresti peale selliseid ülikurnavaid katsumusi inimeste vaim taastub ja juba uusi plaane sepitsema hakatakse.

Jah, see on hämmastav. Kui oled korralikult mahtu ja trenni teinud ja ilusti massaažis käinud, siis ei teki “surnud” tunnet mitu päeva või nädalat järjest.

Minu esimene maraton, mille läbi jooksin, oli palju hullem kui triatloni või sellesama Jokkmoki läbimine. Vist 2010. aastal esimest korda jooksin SEB Tallinna maratoni, see oli hirmus. Kui lõpetasin, ei saanud trepist üleski.

Esimene maraton jääb ikka meelde, tavaliselt valusalt. Aga minnes su igapäevase elurütmi juurde, kas harjutad plaani järgi regulaarselt või liigud lihtsalt nii palju, et oled stabiilselt heas vormis ja võid lubada ükskõik millisele võistlusele minekut?

Ma ikkagi üritan harjutada. Talvel keskendun suusatamisele, suvel triatlonile. Kui keegi kutsub kajakimatkale, mis mulle õudselt meeldiks, siis ma tegelikult kõhkleks. Seal peab istuma, ülakeha väsib ära. Sõbra Taavi Kaivuga hiljuti naersime, kuidas ma tõstsin sügisel lehekotti, mille naine oli valmis pannud. Hakkasin aiast tõstma, tõstsin valesti, naksti selg läks paigast ära. Taavi omakorda läks isaga puid lõhkuma, ka midagi juhtus. Siis naersimegi koos, et me sobime ainult sporditegemiseks, muud teha ei jaksa. Kui pead mingit harjumuspäratut liigutust tegema, siis väsid ära.

Aga üldiselt ma püüan end vormis hoida. Et matkad ikka jaksaks läbi teha ega ole niisama lödipüks.

Absoluutselt. Kui sa plaanid minna Jokkmokki 220 km sõitma ja flirdid mõttega läbida distants paaristõugetega, siis kui palju sa suusatanud juba oled?

Ma arvan, et natuke alla 1000.

Seda on päris palju. Peamiselt suusatad siin Harku terviseraja ringil?

Jah, oleks küll vaja mägesid, aga põhimõtteliselt Harku ringil ja siin lähedal. Kui peaksin sõitma iga päev Kõrvemaale ja tagasi, mis on kihvt koht ja mulle väga meeldiks, siis ajaliselt ei tule välja. Mul on tõesti see õnn, et saan joosta siin, kalossid suusasaabaste peal, rajale. See suur eelis on mul tõesti, et trennikoht on hästi lähedal, raiskan sinna ja tagasi tuleku peale väga vähe aega.

Kas fakt, et sa Nõmmel elad, on ka natuke selle võimalusega seotud?

See oli pigem boonus, et kui me siia elama tulime, oli kergliiklusrada reaalselt saja meetri kaugusel. Ma olen tegelikult nõmmekas, sündisin ja esimesed eluaastad veetsin siin, vahepeal elasin Nõmme keskuses. Kuna olen peale seda igal pool elanud, pagulane olnud, Ameerikas asunud, siis reaalselt kisub Nõmmele tagasi. Põhipõhjus on see. Aga spordivõimalused on ka väga tähtsad. Poeg mul mängis Nõmme Kaljus, staadionini siit 400 meetrit, ta sai põhimõtteliselt kogu aeg trennis käia. See oli ka oluline, et ma ei pidanud teda läbi linna autodega trenni viima-tooma.

See klapib väga hästi kokku. Kust sina oma trennide jaoks aega võtad? Kas oled pigem hommikune või õhtune liikuja või teed nii, nagu päevaplaan kannatab?

Pigem nagu päevaplaan kannatab. Ma olen rohkem õhtune liikuja, aga sõltub tööst. Mu töö on õnneks selline, et ma ei pea enam iga päev toimetuses olema. Saan palju asju kodunt ära teha, ette valmistada, raadiosaateid kokku panna. Saan hästi palju oma ajaga mängida. Loomulikult, kui on võtted, õhtujuhtimised vms, siis pean kellast kellani tööl olema, aga mul on suht paindlik graafik. Suvel triatloniks teen kaks trenni päevas, hommikul ja õhtul, vahel ühe. Suved on mul lõdvemad.

Triatloniga on lugu teadagi intensiivsem, seal peab kindlad tunnid ära tegema, et tulemust saada. Kui sa just mingi eriline talent pole. Aga suusatamises on küll see aasta kaks vaba päeva, muidu on olnud üks. Asi on vanuses. Treener Raul Olle, kes on minust aastake vanem, soovitab ikka teha kaks vaba päeva. Tänavu proovingi esimest korda teha viis trennipäeva ja kaks vaba.

Tundub väga mõistlik lähenemine, sest 50 aasta vanuses ei taastu organism enam nii kiiresti. Suusatrenn on kehale väga koormav, kui seda teha kuus päeva nädalas. Neljast-viiest korras peaks kenasti piisama selleks, et olla väga heas vormis.

Mul ongi neli päeva suuska, kolmapäevahommikuti käin ujumas ja õhtul on rühmatrenn Spartas. Eks paistab, esimese maratoni tulemus näitas, et sellest piisab samas vormis püsimiseks.

Kas käisid ka Viru maratonil? Kuidas läks?

Käisin, tulin sajandaks, läks väga lõbusalt muideks.

Läksin tuttuue suusaga. Määrija küll üles, et sellega ei tohi minna, aga ikka läksin. Alguses libises normaalselt. Ma olen harjunud, et libisen oma kehakaaluga teistest kiiremini. Kuskil 10 km pealt läks nagu suusk lahti, hakkas tõesti libisema. Algul väga kõva minekut ei olnud. Ma olen natuke nagu Jaak Mae, kes esimese hooga ei saa minema, aga siis läheb kiiremaks. Järsku oli hing paelaga kaelas, kurk kergelt justkui külma saanud ka, ma polnud päris kindel, mis saab. Aga lõpuks sõitsime kolmese pundiga, kord üks, kord teine ees, ja kui lõpp hakkas paistma, suutsin nad umbes 15 meetrit maha raputada. Vaatasin veel üle õla, et nad enam ilmselt järele ei tule. Teadsin, et lõpus on laskumine ka, see on samuti minu eelis. Laskusin ära, heitsin pilgu paremale: järsku mingi väike mees – ma ei tea, kust ta välja ilmus, teda polnud enne – püüdis mu kinni, ise ihuüksinda. Ja laskus minust tuules mööda. Surusin hambad ristis talle järele, sain finišikoridoris peaaegu kättegi, aga finiš tuli enne vastu. Nii ta võitis mind sekundiga, tema oli 99., mina 100. ja natuke vihane, et meest kätte ei saanud. Ähkisin-puhkisin seal, tõmbasin hinge oma keppide peal. Äkitselt joosti minu juurde, anti mulle 1,3-kilone kringel. Loosiga võitsin, kuna olin sajas! Kommentaator Vahur Teppan mõne aja pärast veel hüüdis: kus sa oled, tule tagasi, sa võitsid mütsi ka, tule vali endale müts! See oli päris lõbus. Arvatavasti see 99. mees oli siis küll veidi pettunud. Keda huvitab, kas sa oled 90. või 100.

Mulle tundub, et sinus räägib siin päris spordimees. Kui mina lähen suusamaratonil starti, siis minu jaoks ei ole enam üldse vahet, kas koht on 20., 60. või 150.

Sina oled vana profisportlane, mina ei ole. Aga see on tõsi, et nagu pauk käib, ma lähen peast lolliks. Ehkki olen 55-aastane. Me koos omavanuste sõpradega naerame ka, kasvõi sellesama vana maailmameistriga. Et mis tal saavutada, ta on maailmameister reaalselt – aga nagu pauk käib, siis mõistus nagu kaob ära. Ma ei tea, kas see pauk mõjutab midagi, aga siis hakkad rügama, võistlema.

Loomulikult mulle meeldib võistelda, ma tahan võistelda, kiire olla ja see on tore.

Kas sul viimastel aastatel mõni selline võistlus ka on olnud, kus oled võimeid valesti hinnanud ja oled seetõttu finišis pikka aega pikali olnud?

Ei ole, aga ma tahaks olla finišis pikali-käpuli, et oleks ennast rohkem tühjaks sõitnud. Ma ei oska end nii tühjaks sõita, kui peab, ja haamrit pole ka tükk aega saanud. Ma võib-olla isegi kuidagi alateadlikult hoian törts tagasi, aga tõesti imestan, et pole haamrit saanud. Või siis tunnetan juba rajal, et kui nüüd natuke veel selle tempoga lähen, siis võin saada, pean hoidma grammike tagasi. Õnneks ma taastun kiiresti, seda mulle sporditestid ütlevad ka. Aga jah, ma ei ole niimoodi üle hinnanud, et olen käpuli. Olen pigem niimoodi üle hinnanud, et saanuks veel midagi rajale jätta, nii et pärast oleks käpuli.

Kui ma mõtlen sinu meelisalade peale, siis suusavõistlustel on võimalik liiga kiirest tempost tingitud “haamrist” veerand tunniga välja tulla, aga kui triatlonis rattadistantsi lõpus tempoga üle pingutad, on jooks küll üks itk ja hala.

Minu jaoks jooks ongi itk ja hala. Sel aastal me lõpetasime Kalev Kruusiga võrdselt ratta. Mõtlesime küll, kuidas me nüüd jookseme, kuidas üldse saab enam joosta. Tõesti keeruline. Jooksus on see nõme asi, et sa ei saa puhata. Rattaga saab puhata, isegi ujudes saab, aga jooksus pead lihtsalt hoo maha võtma, seisma jääma. Suusas saad libiseda, sõita pundis, mäest alla minnes puhata, teha teist tõuget vahepeal, kuidagi lõdvestada, aga jooks on kogu aeg siuke tampimine.

Sa ütled triatloni kohta, et ujumises ja rattal on võimalik puhata, minuarust ujumises küll puhata võimalik ei ole. Ujumine on enamustele ikka raske katsumus, mitte lihtsaim osa triatlonist.

Nojah, aga see kalipso hoiab sind veel peal, kuidagi chill on seal, kühveldad ennast edasi.

Vana ujuja jutt, sa oled ujumas käinud, tehniline põhi olemas. Minu meelest on triatlon keeruline kõikidele, kes pole lapsepõlves tegelenud ujumisega. 

Mäletan, kuidas Raul Ollega Svensk Klassikeril ka hädaldas ujumise üle, et talle ei meeldi ja ta ei taha. Aga ujus sama kiiresti kui mina, tulime enam-vähem koos finišisse. Ütlesin veel talle, et mis sa hädaldad.

Vaata, kellega sa ennast võrdled. Vasaloppeti meistriga, tema käed jaksavad 10 kilomeetrit ka tõmmata

Seda küll. Aga ma kõrvalt panin tähele, et tema kui täielik proff hädaldab ujumise juures. Ise mõtlesin, et ainult kolm kilti, kalipsoga ka veel, see on täiesti köömes. Märkasin, et vanad sportlased miskipärast muretsevad ujumise pärast.

Aga vahetame pisut teemat… Kui sa vaatad 55 aasta vanuses omaealisi mehi, kes oma tervise eest väga hoolitsenud ei ole, siis mida nendele võiks soovitada? Kas neile üldse julgeksid midagi soovitada ja miks?

Absoluutselt, vaikselt tuleb liikuma hakata.

Aga nende tervelt elatud aastate puhul ma isegi ei muretse niivõrd oma tervise pärast, kuivõrd selle pärast, et oleksin oma naise ja laste kõrval edaspidi ka. Mul on Downi sündroomiga poeg ja ma tahan olla nii kaua kui võimalik tema kõrval, sest oma vanemad aitavad ikkagi paremini kui riik. Ja ma tahan näha lapselapsi.

Olen tähele pannud, et see oma väike peresüsteem – väike kogukond, mis mul siin kodus on –, on väga oluline. See on mu kõige suurem motivaator. Minu totaalne eeskuju on mu 91-aastane äi. Ta nüüd enam ei suusata, aga rattaga paneb iga päev ümber Paide ringi. Suvel sõidab ja on niivõrd vitaalne, liikuv, lahendab kogu aeg ristsõnu ja sobrab oma iPhone’is ringi, et pilte saata meile – kihvt kuju, kes on alati liikunud, aga pole mingi tippspordimees olnud.

Nendele inimestele, kes 55-selt ei liiguta, ütleks kindlasti, et kuule: nüüd on viimane aeg liikuma hakata, tegelikult sa oled juba paarkümmend aastat miinuses, oleks pidanud kõvasti varem alustama.

Aga veel ei ole hilja.

Absoluutselt, kunagi pole hilja. Ma olen aru saanud, et nii kaua, kuni sa hingad, ei ole hilja. Mul on endal dramaatiline kogemus lapsepõlvest, kus pidin ära uppuma, ja ma tean, et isegi kui sa enam ei hinga, pole ka veel hilja päästa, nii nagu minu puhul juhtus.

Igal juhul ma soovitan liigutada – iseenese, oma vaimse ja füüsilise tervise, oma pere heaks. See kõik toob plussi nii riigile kui kogukonnale, see on hädavajalik.

Ma isegi imestan endavanuseid vaadates, et on mul pole häda midagi. Mõni on kogu elu olnud alaline alkoholitarbija, ei liiguta, 30 kilo ülekaalus. Tihti arstid ütlevad, et see hiilib vaikselt ligi, sa ei saa arugi. Ühel hetkel tuleb mingi haigus, kohe teine sinna otsa. Ja see on põhjustatud sellest, et sa pole regulaarselt liikunud, vaid järjepidevalt istunud, seisvat või mitteliikuvat elustiili harrastanud. Mina soovitan soojalt liigutada – see on mõnus, see on lahe. See annab elule toonust, hoiab vaimu värske ja tervise korras. See on väga vajalik.

Selle vaimu juures korraks peatuks. Meil kõigil on olnud keerulisi aegu. Aga minu arust need inimesed, kes liiguvad, tulevad keerulisest staadiumist paremini läbi. Tänu sellele, et füüsis on toonuses, ei murdu ka vaim nii lihtsalt.

Mina täiesti teadlikult teengi triatlone sellepärast, et ma olen aru saanud, et elu on raske ja minu elus on juhtunud mitmeid keerulisi asju. Ma loodan, et rohkem ei juhtu, aga me ju kunagi ei tea. Ja ma olen aru saanud ka, et kui sa ikkagi triatlonil need viimased 42 kilomeetrit jooksed lõpuks finišisse, Jokkmoki lõpetad või kasvõi Vasaloppeti kühveldad paaristõukes üle viie tunniga läbi, siis sa tõestad iseenesele, et sa suudad – hoolimata sellest, kuivõrd raske see on. Sest nii Jokkmokil kui ka vist igal triatlonil ma olen mõelnud, et aga äkki katkestaks täna. Et jätaks pooleli, palju toredam oleks, saaks kohe süüa ja mõnu kätte. Aga siis mõtled, et ei: ma lähen lõpuni, ma lubasin ju, võtsin selle ette, miks ma peaksin nüüd katkestama – ma katkestan siis, kui mul on totaalne terviserike või ratas läheb keset sõitu pooleks ega saa enam jätkata.

See on hea paralleel: elu oleks ka lihtne mingil hetkel katkestada, aga mis mõte sellel oleks – elu võiks ikkagi lõpuni täisväärtuslikult elada.

Need hullumeelsed pikamaaüritused, mis ma aeg-ajalt teen, ongi minu jaoks ülekantud tähendus elule. Tõestamaks iseendale, et ma suudan ja jaksan hoolimata sellest, kui raske on. Kui ma ühe jala panen teise ette, kui mu vaim ei murdu, kui ma otsustan minna lõpuni, siis ma ka lähen. Me ju teame, et niivõrd palju on peas kinni.

Kui ma ei eksi, siis Paulus kirjutas Uues Testamendis kogudusele palve: et teie vaim, hing ja ihu säiliks laitmatuna Kristuse tuleku päevani. Ehk siis nii vaimuosa, hingeline osa (sotsiaalne, emotsioonid, suhtlemine) kui ka füüsis säiliks laitmatuna inimeste elu lõpuni. See on niisugune hea kombo minu jaoks. Kui ma üles kasvasin, oli “terves kehas terve vaim”. Nõukogude ajal kõlanud hüüdlause, mis polnudki kõige halvem, eks ole. Aga ma olen tähele pannud, et need kolm asja peavad balansis olema: ei saa niimoodi, et sa oled vaimuhiiglane, kuid trenni üldse ei tee. Siis kuskilt hakkab elukvaliteet lonkama. Hea on mõistlikku tasakaalu hoida, kõigega tegeleda. Käia sõpradega saunas, naisega teatris, mis iganes vaimsed praktikad kellelgi on. Mina käin kirikus ja siis siin spordirajal samamoodi, üritan sellist mõistlikku tasakaalu hoida.

Mainisid enne, et läksid kodusele kergliiklusteele jooksma, rulli sõitma ja nägid Sparta gruppi trenni tegemas. Jube tähtis on endale vist sobiv punt leida, kellega koos teha?

Absoluutselt. See on tohutu motivaator, kui ise hästi ei viitsi, aga keegi teeb ees. Me teeme kolmapäevaõhtuti power core’i intervalle keskosale, kehale, kätele-jalgadele natuke, ega üksi küll ei jaksaks. Ma võin ju kella käima panna, programmi ja muusika tampima peale, aga ei viitsi. Kuid kui sul on treener ees, teised ka ruumis, mõned naised veel, siis pead lihtsalt läbi tegema. Mingi sotsiaalne osa tuleb mängu ja kambavaim heas mõttes aitab kaasa.

Selliste klubide arv on viimase nelja-viie aastaga järsku kasvanud ja kihvt on näha, kui erinevad need klubid on. Seal on rahvast noortest kuni päris eakateni välja, kes hingavad ühes rütmis, käivad koos erinevatel võistlustel, laagrites. See annab hästi palju nendele, kes üksinda ei ole suutelised ennast välja vedama. Oma punt on väga innustav?

Seal tuleb mängu kambavaim ja sotsiaalne elu. Kasvõi reisides kuhugi Vasaloppetile, te sõidate koos, sööte koos, käite pärast saunas koos – see ei ole ainult higistamine, rügamine, musklikasvatamine, vaid ikkagi sotsiaalne osa ka. Saad oma meelistegevust teha teiste inimestega, kellele seesama asi meeldib. Teil on mingid ühised huvid ja me inimestena ei ole eraklikud indiviidid, vaid me kuulume hulka, meil on vaja mingit sotsiaalset kooslust. See aitab inimest psühholoogiliselt, vaimselt. On väga oluline, et meil oleks omasuguseid ja samamoodi mõtlevaid inimesi, kellele meeldib sama asi. Kuulumine gruppi.

Huvitav, kuidas neid inimesi mingisse gruppi saada, kes täna omaette nokitsevad ega julge minna – mis see kõige õigem samm oleks, kuidas inimesi rohkem liikuma saaks?

See on hea küsimus.

Üle Eesti on terviserajad ideaalses korras ja toimuvad erinevad liikumiskampaaniad, mis liidavad liikuma väga erinevaid inimesi. Paljud algajad siiski pelgavad tulla radadele, arvates et liikumine on sport ja arvatekse, et kui lähen rajale kepikõndi tegema, jään spordimeestele ette. Kuidas sina seda olukorda sportliku liikujana näed? 

Mõni kindlasti ehmatab ära, kui näeb minusugust või mõnda teist kirglikku harrastussportlast. Need hullud sõidavad Vasaloppetit paaristõugetega, ma ei julge isegi Tartu maratonile mõelda. Võib-olla üks võti, kuidas seda rahvale lähemale tuua, olekski teha liikumine tavapärasemaks. Vahel näen, et jalakäijad panevad ka mööda Harku rada, isegi talvel lumel koertega jalutavad, tegelikult kihvt. Inimesed ikka liiguvad, see on kõige olulisem.

Ma vaatan hästi rahumeelselt seda, kui inimesed kõnnivad raja ääres ja teinekord ka raja ääre peal. Ei saa aru sellest rajaraevust, mida mõnikord siit-sealt ikka veel kuuleb. Me mahume kõik radadele ja iga sportlik liikuja võiks rõõmu tunda sellest, kui inimesed mistahes moel ja kiirusega liiguvad. 

See on kultuuri küsimus.

Ja ka inimeste ja eeskujude küsimus. Ja eeskujudest rääkides – Hannes, sina oled mitmes mõttes hea eeskuju.

Seda on rõõm kuulda.

Kuna ma olen avaliku elu tegelane, siis üks minu väike missioon vast ongi näidata oma tervisliku eluviisiga positiivset eeskuju.

Sinusuguseid avaliku elu tegelasi võiks meil rohkem olla. Meil on ühiskonnas päris palju inimesi, kel on liikumisgeen või -kogemus nooruseast olemas, aga seda ei taheta välja näidata. Ometigi on liikujaid inimesi palju ja liikumisharrastajate hääli võiks poliitilises mõttes ka püüda. Parim viis on teha seda läbi liikumise propageerimise ja isikliku eeskuju.

Küll ekstreemne näide, aga Raivo E. Tamm hakkas triatloni tegema. Tanel Padar ka. Samuti raske kohe kokku panna neid spordiga.

Mind natuke hirmutas see, kui Raivo E. Tamm ja Swedbanki endine juht Robert Kitt traitloniks treenima asusid. Mõtlesin, et võiks ikka võtta väiksemad eesmärgid, 10 km rahvajooksu, mitte kohe täispika triatloni. Aga samas näe, mõlemad said selle tehtud ja teevad igal aasta aina edasi!

See näitabki, et sa ei pea mingi tipploom olema, hirmsat saavutust taga ajama, et nautida. Raivo on kihvt näide, reaalselt võttis kaalust alla ja jäigi alla.

Neid eeskujusid võiks olla veel ja ma olen väga tänulik, et sinu näol on meil selline eeskuju olemas.

Mina jälle naudin terviseradasid, päriselt. Jube kihvt on. Saan õhtul hiljem minna, mul vanem poiss lõpetab suusatamise vahel kell üksteist, ikka tuled põlevad Harkus.

Möödunud aastal oli Harku terviserajal üle poole miljoni külastuse, mis on fenomenaalne. Kokku oli eelmisel aastal Eesti terviseradadel 8,4 miljonit külastust, mis näitab, et osa eestimaalastest liiguvad kenasti. Aga statistika ütleb, et eestlased rasvuvad. 

Osadel lihtsalt on liikumisvajadus ja osadel seda pole. Seda on raske muuta, kuigi näha on, et selle nimel tööl tehakse. Kui kodus ei ole liikumise eeskuju, siis kipub see ka lastest mööda minema.

Mu poeg näiteks ei hakanud algul ainult käima, vaid kohe jooksma. 1,5-aastase poisi ema oli mures, et ei jõudnud talle järele. Ta jooksis nii kiiresti, poolteist kilomeetrit bussipeatusest koju.

Selliseid näiteid oleks meile rohkem vaja! Olen sinuga nõus, lapsevanematena on meil äärmiselt suur roll anda liikumisrõõm oma lastele edasi. 

Selle üle olen rõõmus, et minu peres on nii läinud. Ja mida vanemaks saan, seda tänulikum selle üle olen. Eks suurt rolli mängibki see, et lapsed on kogu aeg näinud sporti elu osana – mingid sporditossud, riided kuskil kuivavad, jalgrattad-suusad nurgas. Nad sündisid selle sisse ja see on neile täiesti loomulik.

Ja nende jaoks on väga loomulik, kui ütled, et nädalavahetusel läheme matkale.

Nii ongi. Meil on maakodus harjumus teha iga hommik viiekilomeetrine jalutuskäik Kolga looduskaitsealal. Kusjuures kõige rohkem nõuab seda minu Downi sündroomiga poeg. Kui oleme hommikusöögi ära söönud, näitab ta, et nüüd lähme jalutama. Kepid kätte ja viis kilti.

Rõõm kuulda ja lõpetuseks ütleme kõikidele lugejatele koos, et ainult esimene samm on raske. Kui uksest välja saad ja esimesed sammud on tehtud, läheb edasi lihtsamini. Head kevadist liikumisrõõmu ja kohtumiseni radadel!