Hilissügisest saati levib ja levitatakse vaadet, et kaitselahinguid pidav Ukraina pole nii hullus seisus olnudki. Endine Eesti suursaadik Ukrainas Kaimo Kuusk nõnda ei arva ja tuues näiteid olukorrast lahinguväljal, mida me kipume unustama, näitab ta vastupidi, et Ukraina on igas mõttes palju paremas seisus, nii sõjalisel kui poliitilisel väljal. Võiduni on veel pikk maa minna, aga see on võimalik.
Neil päevil möödus Tartu rahu sõlmimisest 104 aastat. Noor Eesti riik sai tollal maha maamärgi, allkirjad oma sünnitunnistusele. Suutsime panna Eestist sada korda suurema impeeriumi enda olemasolu tunnistama. Meie jaoks algas sellest iseolemine. Igavesest ajast igavesti. Ent kas Vene impeerium juba allakirjutamise hetkel arvas, et see rahu on ajutine? Pigem jah, sest osade rahulepingusse kirja pandud kohustuste osas hakkasid venelased kohe jalgu lohistama. Juba neli aastat hiljem, 1. detsembril 1924 katsetasid nad meie vastu uuesti. Seda tegid tolleaegsed “rohelised mehikesed”. Nende rohelistega saime hakkama. Me olime edukad siis, kui me polnud üksi. Vabadussõjas aitasid meid liitlased: britid merelt, Soome, Rootsi ja Taani vabatahtlikud kaevikutes. See on oluline ka praegu, kui Ukraina peab tõrjesõda sama impeeriumi vastu. Nüüd aitame meie Ukrainat. Nad ei ole üksi.
