Automatiseerimine, robootika ja masinmõtlemine on teinud viimastel aastatel suurt võidukäiku. Selle tulemusel väheneb aina kiiremas tempos inimese poolt tehtava mehaanilise ja korduva rutiinse töö osakaal. Programmid ja automatiseerimine vahetavad lisaks tehasetööle välja ka raamatupidajaid, analüütikuid, juriste, klienditeenindajaid jms töökohti, mida alles mõni aeg tagasi peeti inimeste pärusmaaks.

McKincey Global Institute viis hiljuti läbi uuringu 46 riigis (sh puudutas uuring Eestit). Uuringu tulemused näitavad, et robotite ja automatiseerimise tõttu kaob aastaks 2030 kogu maailmas kokku ca 800 miljonit töökohta. See tähendab, et üle viiendiku kõigist senistest töötajatest jäävad tööta. Kas see tähendab masstöötust?

Arvatavasti mitte, sest kaduvate töökohtade asemele tuleb üksjagu töökohti, mida täna ei ole olemas. Selge on vaid see, et töömahukad ja rutiinsed inimtöökohad kaovad. Kaduma on määratud kõik, mida saab programmeerida. St kindlasti kaovad need tööd, mida saab detailideni ära kirjeldada ja siis algoritmiks muuta. Automatiseerimisest võidetakse seda enam, mida suuremapalgaline töötaja asendada programmi/masinaga. Seega on suur tõenäosus kaotada ka paljusid hea tasuga kontoritöid. Kuid, on olemas palju selliseid töid, kus on olulised märkamisvõime, iseseisev tegutsemine, taiplikkus, intuitsioon, inspiratsioon, loomingulisus/kreatiivsus ja inimlikkus.

Neid nähtuseid süvitsi uurinud teadlikkuse rakendamise õpetaja Ingvar Villido sõnul põhineb tavapärane mõistus algoritmidel, kuid need eelpool loetletud on asjad ja omadused, mis tulenevad mõistuse ülesest funktsioonide klassist – Intellektist. Tavapärane mõistus põhineb algoritmidel, kuid need viimased on asjad ja omadused, mis tulenevad mõistuseülesest funktsioonide klassist – intellektist.

Intellekti, mis hõlmab ka teadvustamise võimet, ei saa programmeerida.

Kuigi tänapäeval ollakse harjunud infot lihtsalt tarbima, on inimese teadvust, teadlikkust ja sisemaailma toimimist süsteemselt käsitlevad lähenemised ülimalt unikaalsed. Toetun artiklis palju just oma õpetaja Villido käest õpitule, mis aastate jooksul on aegamööda vormunud ka minu enda praktiliseks kogemusesks.

Kuigi esmapilgul on loogiline töökohtade kasv teenindussektoris, ei pruugi see olla nii igal teenindaval töökohal. Arvatavasti suudetakse juba lähiajal ka masinaid programmeerida inimemotsioonilaadseid tunnuseid väljendama (naeratus, hääletoon jms), seega lihtsalt heatahtlikkus ja positiivsus pole ilmselt need asjad, mis meile masinate ees eeliseid annaksid. Mäletad stseeni hiljutisest hittfilmist “Reisijad”, kus baarmen-masinat kolgiti, aga see jäi heatahtlikuks?

Masin ei saagi ärrituda, sest tal pole päriselt emotsioone, ta vaid väljendab eelprogrammeeritut. Tänapäeval teeme ka meie, inimesed, üsna sarnast asja – meie “programmeerimine” on kasvatus. See algab kodust, jätkub ülikoolides, töökohtades ning kestab kogu elu. Paraku ollakse ise selle sisse õpitud emotsioonide automaatse aktiveerumise osas pimedad, ei tunne ära automaatpilooti. Enamik meist ei oska oma emotsioonide aktiveerumist ise reguleerida. Kuid just see oskus muutub muutuste kiirete keskel aina olulisemaks, sest iga iseenesest aktiveeruv intensiivne tunne lülitab meis välja osa meie arukust. Arukuse puudumisel hakkame me aga tegema kallutatud otsuseid ja lähtume tegelikkuse asemel emotsiooni ajendil moondunud tajust ning eelarvamustest. Just sellised kallutatud otsused viivad inimesi ja ettevõtteid kõrvale eesmärkidest, loovad sageli kahjumit ning panevad ettevõtted lõpuks eelistama masinat inimesele. Programmil ja masinal lihtsalt puudub reageerimine ja kallutatus.

Olles lühidalt käsitlenud ühte praeguse inimkonna suurimat takistust, on hea öelda, et inimesel on masina ees hoopis teised eelised kui vaid rutiinse töö tegemine. Millised võiksid olla uue aja inimese oskused ja väärtused?

Uue aja oskused & väärtused

Uue aja inimese edu määravad vaimne vorm ja teadlikkuse kasutamine primaarsena. Sellest olulisest kvalitatiivsest muutusest rääkides on Villido toonud käibele mõiste “uus paradigma” ja niisugust inimest kutsub ta tabavalt Human 2.0.

Kas sa teadsid, et nii märkamisvõime, taiplikkus, intuitsioon, inspiratsioon kui ka loomingulisus/kreatiivsus toetuvad kõik teadlikkuse alustalale, on sellest läbistatud? Hetkel saab õppida teadlikkust ja sellel baseeruvaid intra-personaalseid oskuseid vaid vähestes inimeseks olemise innovatsioonile keskendunud kohtades ja koolides puudub selleteemaline haridus sootuks.

Ilmselt vastava hariduse puudumine on üks põhjus, miks enesejuhtimine ja -areng on suuremahuline äri.

Kuid kas kõik, mida selles valdkonnas pakutakse, on kuld? Kas see, mida meile räägitakse, omab praktilist väärtust ja loob selgust? Ilmselgelt mitte.

Enamik meist on läbinud mõne emotsionaalse motiveerimise koolituse ja siis avastanud, et vaatamata kohapeal üles köetud emotsioonidele ja sütel kõndimisele, pole tööle naastes tekkinud soovitud muutust. Kuhu see motivatsioon kaob?

Emotsioonid ei ole oma olemuselt püsivad nähtused. Nad on pidevas muutumises. Veelgi enam, emotsiooniga samastunud inimene pole arukas, sest emotsioonide poolt aktiveeritud keskaju struktuurid suudavad blokeerida teiste oluliste ajupiirkondade tööd. Inimese arukus tuleb esile siis, kui temas on reaktsioonide asemel seesmine rahu ja ta kasutab teadlikkust.

Võimekus teadvustada

Tegelik enesejuhtimine hakkab pihta sealt, kus sa avastad ja võtad kasutusele oma võime teadvustada. Alles teadlikkuse kasutamine võimaldab meil selgelt aru saada, milline osa inimese sisemaailmas on juht ja milline osa meie sisemaailmast on juhitav.

Selle tõenduseks, et me oma sisemaailma ei mõista ega oska selles toimuvat suunata, on kasvav vaimse tervise hädade hulk – stress, läbipõlemine, ärevus, depressioon vms. Sellised tõsised vaimse tervise probleemid puudutavad statistika alusel maailmas juba igat neljandat isikut, kuid kui suur on nende inimeste hulk, kellel pole otseselt häiret, kuid sellegipoolest kannatavad keskendumisprobleemide, ärrituvuse, üksinduse, liigse muretsemise jne tõttu?

See, et probleeme varjatakse ja emotsioone alla surutakse, ei muuda neid olematuks. Kindlasti suurendab mure võimaliku töökoha kaotuse üle ja surve muutustele uue tehnoloogia kasutuselevõtul siin probleeme veelgi. Seega, lisaks programmeerijatele ja masinate operaatoritele/seadistajatele jagub tööd nii psühholoogidele, psühhiaatritele kui ka nendele, kes teevad innovatsiooni uue ja terviklikuma, teadlikkust primaarseks asetava inimkäsitluse valdkonnas.

Teadlikkuse kasutus on aluseks igasugusele innovatsioonile. Kuigi vahel arvatakse, et on olemas loominguline mõtlemine, on tõde see, et on olemas loomingulisus/kreatiivsus ja mõtlemine. Need kaks on väga erinevad nähtused, üks baseerub teadlikkusel ja teine mentaalsusel, mõistusel.

Mentaalsuse suurim probleem on see, et see põhineb teadaoleval. See ongi põhjus, miks uusi lahendusi ei suudeta “välja mõelda”.

Õnneks põhinevad teadlikkusel ka taipamine ja inspiratsioon, mis on tõelise innovatsiooni kütus. Seega, teadlikkuse rakendamine ei ole mitte vaid hetkes toimuva teadvustamine ja mediteerimine, vaid palju laiem, fundamentaalsem.

On omamoodi paradoks, et kuigi teadlikkuse kasutamine on kõigi inimeste poolt kättesaadav ülimalt universaalne oskus, kasutavad inimesed seda vaid ca 5-10% ärkveloleku ajast, sest muul ajal juhib alateadvust automaatpiloot. Teadlikkust rohkem kasutava inimese tunneb ära sellest, et ta on taiplik, märkav, sihipärane ja adekvaatne oma tegutsemises.

Uue ajastu valikud

Kui küsida ausalt, kas osta robot või palgata töötaja, siis inimese kulgemine automaatpiloodil ja praktiliste enesejuhtimise oskuste puudulikkus viib selleni, et robot on kasulikum. Automatiseerimine on tekitanud olukorra, kus rutiinses töös ja mõtlemise kiiruses ei suuda inimene enam võistelda robotite, programmide ja masinmõtlemisega (varem kasutati enam mõistet tehisintellekt). Hästi programmeerituna on kõik need lahendused eksimatud, väsimatud, kiired ja nende tegutsemise eest ei pea tasuma tööjõumakse. Nende suurim trump on see, et “tööle kutsumise” järel ei kaldu nad eesmärgist kõrvale.

Inimese automaatpiloot aga on üsna ebatöökindel vahend kõigis arukust nõudvates ülesannetes, vastutades elementaarsel tasemel bioloogilise keha elus hoidmise eest.

Automaatpiloodil kulgeva inimese üks tunnus on näiteks tema tähelepanu hüplikkus.

Nt keset koosolekut läheb uks lahti – ja kuigi pole tõenäoline, et sealt siseneks oht, hülgad sa kõne pidaja kuulamise ning vaatad, mis toimub. Kõneleja jutt jooksis aga sel ajal sul kõrvadest mööda. Oma teadvustamisvõime sekundaarseks jätmine ongi autopiloodilaadse režiimi suurim miinus. Miks?

Automaatpiloodil kulgemine on jada alateadlikke protsesse, kus teadlikkus langeb alati uuele või tugevamale stimulatsiooni allikale. Olukorras, kus inimese tähelepanu eksleb, on peatseteks külalisteks ärevus või stress, jõudes osadel juhtudel välja kuni depressioonini. Üks suuri paradokse on see, et olles ise autopiloodi kütkes, ei õnnestu esialgu ilma sellele spetsiaalselt tähelepanu pööramata oma autopilooti ise märgata.

Vaimse vormi saavutamine

Vaimse vormi saavutamine vajab tegevusi, nagu füüsilise vormi hoidmine. Olen sellest kirjutanud Edasi veergudel kaks eelnevat lugu (leiad need siit ja siit). Nii vaimse kui ka füüsilise vormi hoidmine on proaktiivsed tegevused. Erinevalt füüsilise keha treenimisest on vaimse vormi puhul fookuseks inimese enda võimekus märgata ja mõista oma sisemaailmas toimivat ning seda juhtida. Vaimselt vormis inimesel on ettevõtjatega üsna sarnane komplekt oskuseid – võimekus võtta isiklikku vastutust, võimet näha seoseid tehtud valikute ning nende tagajärgede vahel. Küsimus on, seega, kas ettevõtted suudavad luua sellise organisatsioonikultuuri, kus inimesed saavad ja tahavad võtta vastutust oma valikute eest?

Hea organisatsioonikultuur on selline, kus soositakse üles kerkivate konfliktide lahendamist ja ennetamist ning vigadest õppimist. Tööandjad saavad luua töötajatele usaldusliku õhkkonna ja ennekõike tagada oma töötajatele võimalused intrapersonaalsete oskuste ja teadlikkuse kasutamise paremaks omandamiseks.

Inimesed, kes suudavad saavutada suurema iseseisvuse oma tööülesannete täitmisel, ei vaja tingimata ülemusi.

Nt Eestis on Proekspert ilma juhita ettevõte. Juhiga ettevõttest juhtideta ettevõtteks kujunemine ei olnud neile valutu. Paljud need, kes soovisid, et neid suunataks ja utsitataks, lahkusid muutust eest vedanud Terry Londoni sõnul töölt. Samas ettevõttes töötav matemaatik ja analüütik Peeter Meos tõi välja, et teised inimesed lahkusid, sest ei suutnud või ei soovinud võtta ise vastutust. Aga lõpuks viis see kõik palju tõhusama tegutsemiseni. Huvitav, mis siis juhtuks, kui keegi looks teadlikkust kasutavatest inimestest koosneva ilma juhita organisatsiooni? Milline võiks olla selle meeskonna tõhusus? Me igatahes peame ideed nii heaks, et juurutame seda oma ettevõttes!

Automatiseerimine on tegevus, mis lööb sassi palju seniseid protsesse. Nt Jaanus Aal on Enicsi puhul välja toonud, et automatiseeritud tootmisel on oma loogika: see peab põhinema printsiibil, et toode on algusest peale kujundatud automatiseeritult toodetavaks. Selleks on vaja aga märgata hoopis teisi tegureid, kui asja tavapäraselt kujundades ollakse hajunud vaatama. Lihtsus on saavutatav ka keeruka asjaga. Ehk on parim näide sellest Apple’i intuitiivne loogika. Kuigi see näib lihtne, on selliste lahenduste taga palju tööd, et see lihtsus luua.

Lihtsus ongi sageli loomiseks keerukam, kui inimmõistuse keerdkäikude ja emotsioonide tulemusel sündiv segadus. Tehnoloogia arendamine nõuab inimeselt asjade täpselt kirjeldamise oskust, et neid saaks programmeerida. Seega, kindlasti on tehnoloogia arengus omad võlud. Paraku on siin ka paradoks – ühiskond kipub kihistuma väikeseks hulgaks loojateks ja suureks hulgaks kasutajateks. Kuni loojad on oma tegevuse eest vastutavad ja käituvad eetiliselt, on kõik hästi. Paraku näeme aga ka pisikesi tapja-droone jms sõjapidamise vahendeid, millele käskude andja ladvikus ei pruugita eetikaga arvestada. Ja nii seisnebki suurim oht just selles, milline inimene automatiseeritud tehnoloogiat juhib – reaktsiooniline või teadlikkust kasutav. Sama kehtib ka masinmõtlevate süsteemide puhul, sest looja/haldaja kujundab siin eetika.

Asi ei ole seega masinas, nt Ville Jehe ettevõtted toodavad droone nii tsiviilkasutuseks kui militaarsel otstarbel. Samas on tema enda ausus ja eetika paigas. Seega eetika omandab aina suuremat tähtsust meie jätkusuutlikkuse juures ja see on omakorda määratud arusaamade ja valikute poolt, mida nende tootja/omanik teeb. Küsimus on ka süsteemide ja ühiskonna arengu koosmõjude mõistmises. Automatiseerimist ja masinmõtlemist saab kindlasti panna inimkonna teenistusse, nagu nt teeb Eziil, aga see eeldab selgeid prioriteete nagu antud ettevõtte juhil Maido Jankel oma meeskonnaga.

Muutuste headuse määrame me inimestena ise

Muutused maailmas on alati jaganud ettevõtted ja inimesed kahte lehte – muutustega kiirelt kaasaminejad, nn adapteerujad, ja muudatuste pelgajad. Muutusega kaasaminek on seda lihtsam, mida enam sellest aru saada. Ilmselt tehnoloogilise hüppe juures on olulisim mõista inimeste enda rolli. Tuleb küsida – mida mina saan ja pean tegema teisiti?

Mida parem on inimese teadlikkus ja taipamisvõime, seda lihtsam on märgata muutusega kaasnevaid võimalusi. Seda arusaadavam on vajadus hoida eetikat. Seda vajalikum on eetilistes valikutes esiplaanile asetada inimese arukus ja hoolivus nii endast, teistest kui ka meie planeedist.

Kevadel on KUMU-s toimumas järjekorras kolmas Teadliku Ettevõtluse Konverents, mille teemaks see aasta on “Tehnoloogia. Inimvõimed. Teadlikkus”. Teadlikkus on siin võti nii inimvõimete kui ka inimesi arvestava tehnoloogia arengu suunamise aspektist. Täiendamaks eelmainitud tehnikaeksperte, on inimestel seal võimalus jälgida ka 25+ aastase staažiga teadlikkuse rakendamise õpetaja Ingvar Villido ja Eesti ainsa vaimse vormi eksperdi Dr Helena Lassi diskussiooni. Inimvõimete teema avardamiseks astuvad lavale ka soolopurjetajad Jaanus Tamme ja Kene Vernik. Kõik neli on ühtlasi ka ettevõtja kogemusega. Kene on lisaks tuntud ka omapärase häälega lauljana ning tegutseb igapäevaselt hoopis unetehnoloogina. Kosutav uni on kindlasti hea vaimse vormi üks komponente.

Teadliku Ettevõtluse Konverents on seekord diskussioonide vormis, sest oleme teel maailma, kus me enne pole elanud. Maailma, kus areng on ülikiire ja mida me jagame tehnoloogiaga. Siiski, muutuste headuse määrame me inimestena ise. Suurim on meie edu võimalus siis, kui me suudame vahetada senise automaatse reaktsioonilise ja mälul põhineva tegutsemise teadlikkusel baseeruva paradigma vastu!

Millal masinad siis võtavad meie töö üle? Kui me teadlikkust kasutama ei hakka, siis kiirelt! Kiiremini, kui arvame. Seega, kasuta võimalust ja tule sellele üliunikaalsele konverentsile, et saada vahetu kogemus, mis see teadlikkus on ning asuda siis uusi taipamisi rakendama, et inimesed jääks ikka masinate peremeheks, mitte vastupidi.

Helena Lass

Helena Lass on arst, ettevõtja ja teadlikkuse õpetaja. Ta töötab oma erakliinikus, viib läbi Ingvar Villido loodud Teadliku Muutuse Kunsti kursuseid ning on arendanud ettevõtetele ja gruppidele suunatud online koolitusplatvormi Wellness Orbit, ühendades sellega vaimse vormi ning teadlikkuse rakendamise algteadmised. Helena võtab sõna teadlikkuse ning pro-aktiivse vaimse vormi teemadel. Loe artikleid (4)