Helena Lass: mis on vaimne vorm & kuidas see aitab elus paremini hakkama saada?

Eesmärk täidetud I Allikas: Andy Morffew, Flickr, CC

Kuna mittekehaliste ehk sisemiste funktsioonide uurimine on üleüldse niivõrd lapsekingades, siis “vaimsest” rääkides pannakse enamasti ühte patta kõik sisemaailmas toimuvad sündmused. Siiski on igasuguse enesejuhtimise ja vaimse vormi absoluutseks vundamendiks praktiline oskus eristada sisemaailma erinevaid osiseid ning nende rakenduse viise. Tööl just seda vaja ongi. Kuid mitte ainult seal.

Hea vaimne vorm on abiks nii tööl kui kodus

Kordaks esmalt üle põhiasjad. Vaimne tähistab niisiis päris isikut, inimest ennast – seda muutumatut ja loomulikku Mina, mis ei sõltu vanusest, meeleoludest, kogemustest ega mõttetegevusest. Paradoks, kuid seda Mina ei tunne Sa enda juures ära. Kuid just see Mina on iga inimese ainus stabiilne alustala ja kui hakkad eristama-uurima, siis leiad ennast praktiliselt kõigi muutuvate sisemaailma protsesside taustal olemas olevat. See Mina ei ole kunagi vormist ära, haige ega probleemne. Sellest aspektist vaadatuna on vaimne vorm täiesti ebatäpne termin.

Mida me täna mõistame vaimse vormi all, kirjeldab hoopis sisemaailma protsesside tööd. Kui need funktsioonid toimivad optimaalselt, kutsume seda vaimselt heas vormis olemiseks ning kui needsamad sisemaailma üksused toimivad ebaoptimaalset, siis probleemideks ning tõsisemal juhul vaimse tervise häireteks. Kuid fakt on see, et fundamentaalselt pole Sina ise ükski Sinu poolt teadvustatav protsess. Seetõttu ei saa ka neid mõlemaid panna ühte patta ja kutsuda ühtviisi sõnaga “vaimne”. (Mis on Vaim ja mis sisemaailma protsessid, saad täpsemalt lugeda artiklist “Segadus vaimu ümber”). 

Praktiliselt ellu viiduna tähendab hea “vaimne vorm” inimese võimekust oma sisemaailma funktsioone sellise põhjalikkusega tunda, et ta suudab need edukalt joondada valitud tegevuse läbi viimiseks, oma eesmärgi saavutamiseks.

Need eesmärgid võivad olla töö ja karjääriga seotud või siis haarata laiemalt ka elu teisi tahke – harmoonilised suhted, tervis, rahulolu, õnnelikkus jne.

Olen uue sõnana hakanud neid kutsuma intra-personaalseteks oskusteks – inimese võimekuseks kasutada teadlikkust primaarsena ja juhtida selle abil oma peamisi sisemaailma sündmusi: emotsionaalseid reaktsioone, mõistust ja tähelepanu. Teha seda edukalt ning järjepidevalt igas vajalikus olukorras. Näiteks keskendudes oma tööülesandele arvuti taga. Samuti koosolekul istudes, kolleegiga suheldes ning ka oma tehtud töö kohta kriitikat vastu võttes. Oskusi juhtida oma sisemaailmas toimuvat on vaja ka esinedes, oma ideed teistele tutvustades ning ka artistina lavalaudadel. On selge, et kui olud on soodsad, saab igaüks nii tööl kui kodus hästi hakkama. Tugevust ja oskuste kvaliteeti näitab just see, kuidas toimetatakse keeruliste ja pingeliste olukordade keskel ülesse kerkivate sisemiste reaktsioonidega.

Vaata korraks, mis juhtub Sinuga, kui sul on tähtaja surve? Tekib ebakindluse reaktsioon? Aktiveeruvad ärevad mõtted või muretsemine? Kas heaolu säilib ka siis, kui kolleeg midagi nõuab või laps poes jonnib?

On hästi mõistetav, et üksnes hea füüsiline vorm sellistes olukordades ei aita. Inimese sisemiste protsesside kõige loomulikum juhtimine baseerub teadvustamise võime kasutamisele, sest see on ainuke reaalne lüli Sinu enda ning igasuguste Sinu poolt kogetavate protsesside vahel.

Tööaeg ja eraelu on ühe ja sama elu vältel toimuvad erineva suunitlusega tegevused, moodustades siiski ühe terviku. Vaatlemisel on näha, et kui sa käid tööl, siis sa veedad seal ca 2/3 oma ärkveloleku ajast (sh tööle ja koju sõit, töömõtted puhkuse ajal jms). Sisemiste protsesside suunamise vajalikkus kerkib tööd tehes esile sama tihti, kui kodus. Vastavad oskused pole piiratud ei töö ega koduga, vaid on universaalsed, kuna nii emotsionaalsed reaktsioonid, mõtlemine kui tähelepanu on samavõrd palju rakenduses kõikjal elus.

Kui on olemas oskus enda sisemisi funktsioone suunata, on see abiks nii tööd tehes kui ka kodus. Kui seda oskust aga pole, kiusab närvilisus ja sisepinge igal pool. Kuid olenemata igapäevasest sisemiste ressursside kasutamisest ei teata, kuidas sisemaailm töötab, millised on selle efektiivsed suunamise viisid ning kuidas hoiduda nii probleemide loomisest kui oma ressursside raiskamisest?

Näiteks oleme ülistanud multitaskimist, kuid reaalsed uuringud toovad välja, et pidev ümberlülitumine suurendab vigasid poole võrra (näiteks arvutustehted), põhjustab kvaliteedi langust, pinnapealsust, subjektiivset stressitunnet ning energiakadu. Kuid isegi, kui me otsustaksime tänasest keskenduda ühele tegevusele korraga, selgub meile suutmatus seda teha. 2012. aastal tehtud Harvardi ülikooli uuring tõi välja, et isegi parima püüdluse juures tekib 46,9% inimestel fookusest kõrvale kaldumine ja uitmõtted. Kui tahad midagi saavutada, tuleb selle nimel ka vaeva näha. Me ei ole oma teadvustamise võime rakendamisega üldse vaeva näinud ja pole siis mingi ime, et see ei näi alluvat meie juhtimisele.

Keskendumine on vaimse vormi ülioluline komponent

Et olukorda muuta, on 24% USA ettevõtteid kuulutanud, et nad on alustanud oma inimeste tööefektiivsuse tõstmiseks ühte või teist liiki teadlikkuse treeninguga. Lisaks paremale ajajuhtimisele, keskendumisvõime ning vastupidavuse paranemisele paranevad ka hoolivus ja koostöö, kuna inimesed hakkavad märkama oma tegevuste mõju nii ümbritsevale, kui teistele inimestele.

Kui vaadata realistina, siis kui palju õppisid Sa koolis keskendumist, kui oskust? Oled sa enda puhul avastanud, mis üldsegi on see asi, mida sa keskendad? Kui keskendumist vaadelda protsessina, siis tähendab see oma teadvustamise võime hoidmist stabiilsena uuritava objekti peal. Kui pole avastatud, mis on teadvustamise võime ega ole õpitud seda suunama, siis hüppab teadlikkus ühelt stiimulilt teisele lähtudes uudsuse faktorist. Selline kergesti kaaperdatav teadlikkus, mille suunamiseks sa pole varem oma tahet rakendanud ongi tuntud kui keskendumise raskus.

Keskendumine on ülioluline ja nagu äsja vaatlesime, see on seotud otseselt teadvustamise võimega ja üldsegi mitte mõtlemisega.

Ning see sõltub seejuures treenimisest, praktilisest kasutamisest.

Oma teadvustamise võime oskuslik kasutamine keskendumiseks annab võimekuse jooksvalt vajalikku juurde õppida, et muutuvate oludega adekvaatselt kursis olla ja mitte takerduda mälus olevatesse vanadesse lahendustesse. Just siin peitub võti, mis annab ühele inimesele võimekuse kaasa minna muutustega ning teine on hädas sama nähtuse vastandpoolega – kogenematus teadvustamise võime kasutamisel tekitab vastuseisu muutustele ja soovi jätkata mälus teadaoleva baasil.

Loomulikult tuleb igasugune võimekus süveneda teemasse, märgata detaile ja saavutada töö kõrge kvaliteet just teadvustamise meisterlikust kasutamisest. Hea kasutaja oskab aina paremini kuulata, märgata ja uusi lahendusi leida. Mittekasutaja aga teeb sageli vigu, satub õnnetustesse ja konfliktidesse.

Teadvustamine aitab kohaneda & elus paremini hakkama saada

Kuidas on teadvustamine ja intra-personaalsed oskused seotud võimekusega kohaneda ja aina muutuva olustikuga kaasa minna? Suur murrang toimus siis, kui automaatika võttis üle lihtsamad ja füüsilisemat laadi tööd.

Nüüd oleme inimkonnaga uue ja mitmete futuristide sõnul kõige radikaalsema muutuse lävel, kus tehisintellekt suudab peagi sooritada ülesandeid, mida seni peeti ainult inimeste pärusmaaks. Inimestena seisab meil ees oluline kohanemine ja ümberõpe, mille käigus tuleb omandada oskused sooritada keerukamaid, loomingulisemaid ja lisandväärtuse loomisele orienteeritud tegevusi. See väljakutse erineb kõigist eelnevatest, sest niivõrd kiiresti muutuvas keskkonnas suureneb tundmatu faktori osakaal ning nii kui tundub, et mõistus on millestki aru saanud või lõpuks ometi vajalikud protseduurid mällu salvestanud, muutub kõik taas.

Olukorras, kus teadvustamise võimet pole kasutama õpitud, ei taha inimene end leida olukorrast, kus mälust pole võtta lahendust.

Kui tugineme oma elus vaid mälule, siis kardame ka uuendusi.

Primaarselt mälule toetumine devalveerub iga päevaga ning protseduuriliste teadmiste kõrval muutub kriitilisteks universaalsete oskuste valdamine – teadvustamine ja sellest tulenevad kiire eristamine, märkamine, taipamine ning inspiratsioon, kui uute avastuste sünnipaik.

Teadvustamine on seotud võimekusega end igal hetkel kurssi viia toimuvaga, mis tunduvalt vähendab vajadust meeleheitlikult aina suurenevaid infohulki meelde jätta ja koormata oma mõistust teabega, mis peagi aegub. Teadvustamise võime muutub välk-kiire ja adekvaatselt olusid arvestava käitumise aluseks.

Teadvustamine toob esile ka inimeste mitte-emotsionaalse loomingulisuse, mis on suuresti kasutamata ressurss. Kui seni levinud loovus on pigem emotsionaalne protsess (ja seetõttu on paljud loomingulised inimesed rohkem ohustatud nii depressiooni kui bipolaarse häire poolt), siis teadlikkusest sündiv leidlikkus baseerub ümberringi toimuva väga heal märkamisel ja sellest käivituval inspiratsioonil. See protsess on täiesti emotsioonivaba, ilmnevad super eristamisvõime ja tegutsemise ladusus. Otsekui värvid oleksid erksamad, detailid mitmekülgsemad, maitsed ja helid paljude pooltoonidega. Seda teadvustamise kasutamise viisi tuntakse ka kui flow seisundit ja siit sünnivad uudsed ideed, täiesti uued võimalused. Iseenesest on flow inimese normaalne töörežiim ja üks järjekordne oskus mobiliseerida oma sisemaailma resursse, mitte vaid õnnelik juhus. Flow väline “korraldamine” on aja raiskamine, mis ei õpeta otse oma potentsiaale kasutusele võtma.

Kuidas tekitada päris motivatsiooni?

Suur hulk tänasest motivatsioonist pole rohkemat kui emotsioon – kui see on entusiasm või enese tõestamise vajadus, siis motivatsiooni jagub. Kui aga: “sellel kõigel pole nagunii mingit mõtet”, siis pole ka motivatsiooni. Juhul, kui motivatsioon on ehitatud emotsioonidest alusele, tulevad mängu mitmesugused kompensatoorsed skeemid, mille eesmärk on esile kutsuda soovitud emotsioonide aktiveerumine. Jama on siis, kui parasjagu on aktiivne mingi motivatsioonile täiesti vastandlik emotsioon – kõik need erinevad võimalused, mida sa tunned siis, kui “motivatsiooni pole”.

Olenevalt parasjagu aktiivsest emotsioonist on inimesed tööl kas tüdinud, laisad, entusiastlikud, tunnevad end kas eneseõigust täis, süüdi või hoopiski väärtusetuna. Mõned on aga kogevad kroonilist ükskõiksust. Ja nii edasi. Optimisti ja pessimisti erinevus on nende krooniliselt aktiivne emotsioon, mis määrab selle, mida nad märkavad ning elu-olust mõtlevad.

Kas oled märganud, millised emotsioonid Sinul sageli aktiveeruvad ja korduvad? Ja mis sa nende reaktsioonidega teha suudad? Kui tulemusrikas see on?

Emotsioonile ehitatud motivatsioon on äärmiselt ebastabiilne, küsitava usaldusväärsusega ning väga energiamahukas üleval hoida.

Sa ei tea, kas kolleegi peale saab loota või ei – mis meeleolu-tunne tal täna on? Sa ei tea isegi, kas sa enda peale saad kindel olla. See tavapärane n-ö motivatsioon on hoopis kas inimeste aktivatsioon (mis tekib valuga ähvardades) või stimulatsioon (mis tekib mingi hüve peibutisel) ning kumbki pole inimese enda seest sündiv mobiliseerumine, vaid on välisel ajendil tekkiv reaktsioon.

Päris motivatsioon ei ole üldse emotsioonidega seotud ning on seetõttu ülimalt püsiv.

Viitan taas tavapärase emotsionaalse alustala asendamisest teadvustamisvõimel põhineva alustalaga, sest just viimasest saab alguse inspiratsioon, oma tegevuse tähendusrikkuse teadvustamine laiemas kontekstis ning tegevusest endast välja kasvav innukus.

Psühholoog Angela Duckworth on põhjalikult uurinud innukuse teemat ning rõhutab, et tee oma tõelise sisemise motivatsioonini on käänuline – ind tekib alles siis, kui ollakse oma tegevuses muutunud juba üsna heaks ning sõltub palju enam järjepidevast pühendumisest ning huvist uurida, kuidas asjad toimivad, kui vaid andekusest või geneetilisest eelsoodumusest. Oma motivatsioon tuleb ise välja arendada, esmalt vabastades seda häirivad automaatsed emotsionaalsed reaktsioonid. Seejärel nõjatuda oma võimekusele teadvustada – prioriteete, seoseid ja minna süvitsi.

Niisiis, teadlikkus on võti oma sisemaailma mõistmiseks. Teadlikkuse kui töövahendi tundma õppimine ja selle suunamise oskus on kõige fundamentaalsem intra-personaalne oskus. Universaalne. See võimaldab esmalt eristada iseennast protsessidest ning seejärel paneb aluse nende samade protsesside suunamisele – emotsioonide, mõtete, taipamiste, loomingulise ja inspiratsiooni juhtimisele sinu enda poolt. Teoreetiline lugemine nende oskuste kohta on seejuures küll hea algus, kuid pole veel midagi praktilist. Oma teadvustamise võime avastamine on empiiriline tegevus, mille esmast maitset saab anda vaid selle hea praktiline rakendaja. Kuid kui inimene kord avastab oma teadlikkuse potentsiaali saab ta kiiresti aru, miks just selle vahendi esikohale seadmine tavapärase mõistuse ja emotsionaalsete reaktsioonide asemel on uus paradigma – mida tähendab eksitusest vabanemine, inimese loomuliku oleku taastumine ja oma potentsiaalide avamine.

Kui on indu kohe asi käsile võtta ja oma oskuseid uuendada, siin soovitan:

Helena Lass

Helena Lass

Helena Lass on arst, ettevõtja ja teadlikkuse õpetaja. Ta töötab oma erakliinikus, viib läbi Ingvar Villido loodud Teadliku Muutuse Kunsti kursuseid ning on arendanud ettevõtetele ja gruppidele suunatud online koolitusplatvormi Wellness Orbit, ühendades sellega vaimse vormi ning teadlikkuse rakendamise algteadmised. Helena võtab sõna teadlikkuse ning pro-aktiivse vaimse vormi teemadel. Loe artikleid (4)