Õnneliku lapse põlv on porine ja nõgesekupladega, õnnelik täiskasvanu laseb oma lapsel lõket süüdata ja julgeb ühiskonna asjades kaasa rääkida; esimeseta teist ei kasva, kirjutab maastikuarhitekt Karin Bachmann.

Koolide kohustusliku kirjanduse nimekirjad varieeruvad, aga üldiselt võib esimesest kuni viienda klassini leida sealt “Sipsiku”, “Naksitrallid”, “Pipi”, “Kunksmoori ja kapten Trummi”, “Viplala”, “Bullerby lapsed”, “Hulkur Rasmuse, “Vennad Lõvisüdamed”, “Tom Sawyeri”. Lastele tehakse filme ja multikaid nagu “Supilinna Salaselts”, “Erik Kivisüda”, “Leiutajateküla Lotte”, “Jõulud Tondikakul”, “Homme põgeneme”. Kõiki neid filme ja raamatuid ühendab see, et neis tegutsevad lapsed ületavad moel või teisel neile kehtestatud piire, et seista hea eest ning võidelda halvaga. Tulemuseks on laste närve kõditavad seiklused, kus vahel tuleb leppida kellegi surmaga, saadakse haiget kehale ja hingele ning lepitakse kaotustega; kokkuvõttes väljutakse kõigest targemana. Selline on maailm, kuhu me lapsi justkui kutsume, andes sellega neile kaudse lubaduse, et ka nende elu saab olla sama huvitav, kui olla julge, uudishimulik, ettevõtlik ja mõistlikkuse piires ebakuulekas.