Kui 8 aastat tagasi mõlgutasin mõtteid ajakirja loomise üle, pidasin silmas juhtimisteemalist väljaannet. Seda suuresti põhjusel, et head leadership’i kohtab harva. Juhtidel aga on inimeste elukvaliteedile suur mõju, piltlikult on neil juhtimiskultuuri ja tehtavate otsuste kaudu võimalik luua kas tervemat või haigemat ühiskonda. Puudutagu see riigi- või omavalitsuse juhtimist, ettevõtteid või kultuuriorganisatsioone.
Läks aga nii, et sündis hoopis üldhuviajakiri, laiema teemaderingiga ja palju laiemale sihtrühmale, et mitte öelda kõikidele uudishimulikele inimestele sõltumata nende sotsiaalsetest tunnustest. Ja tore on, et nii läks. Inimene on siiski tervik ja kasuks tuleb erinevate elu külgedega kursisolek. Edasi hoiak ja käsitlusviis on seejuures innustav ja hariv. See võiks ju korda minna kõigile lugejaile.
Aga tagasi juhtimiskultuuri juurde. Vaadates riigikogu peale: kas me kujutame ette, et mõne firma/organisatsiooni juhtimine oleks selline? Ilmselt ei töötaks sellise juhtkonnaga ettevõttes mitte ühtegi inimest. Me ei töötaks kuskil, kus ainult tülitsetakse. Kui meil on vähegi valida. Sama kehtib ka väiksemas koosluses, perekonnas. See, mida me pereisalt või vanematelt (kriisis) ootame, on teadmine, et meil on plaan; ootame tasakaalukust ja rahu. Mõeldes riigikogule ja valitsusele, siis sealt tulevad ainult halvad uudised. Küllap on see meeleolu ka inimeste suurenenud ärevuse põhjuseks. Valitseb üleüldine autoriteedi puudus.
Kas riigireform aitaks? Usun küll. Ajakirjas on Raivo Vare pikk usutlus riigireformi teema aktiivse eestkõneleja Jüri Raidlaga, kes samuti tõdeb, et sel sajandil on poliitilise juhtimise kvaliteet ja kultuur pidevalt langenud. Parema kvaliteedi saamise üks eeltingimus on valdkonnas pädevad ministrid ning ühe mõttena soovitab ta valitsuse tasandil sisse viia nn rumaluse filtrid. Eeldades, et normaalse inimese üks instinkte on see, et ta ei taha avalikult välja näha rumal, siis võiks loota, et ebapädev inimene ei kandideeri rolli, milleks tal puudub ettevalmistus. Lahendus sellele murele on suhteliselt lihtne: ministrikandidaatide avalik kuulamine. Soovitan lugeda.
Teiseks tahaksin oma avasõnas juhtida tähelepanu ohtlikule nunnutavale mõtteviisile. Soovimata päriselt abi vajavate muret kuidagi alahinnata, siis liigpalju näib abituse propageerimist. Numbri peaintervjuus ütleb lavastaja Ene-Liis Semper: “Inimene kasvab läbi selle, kui tal on ebamugav. Ja jama, mida mina näen tulemas, on see, et iga hetk, kus kellelgi on ebamugav, pannakse talle kohe ravi peale. Aga ebamugavustega toime tulek kasvatab inimesi. Me ei saa kohe olla valmis, olla küpsed, milleks siis üldse elada? Inimlikkus peaks täiustuma ebamugavustega toime tulles. Kogemused ei peaks meid muutma nõrgemaks, aga praegu inimesed küsivad lakkamatult: appi, tunnen ebamugavust – kas mul on juba midagi viga? Kas ma juba vajan abi?”
Samal teemal mõtiskleb maastikuarhitekt Karin Bachmann, kes kirjutab laste mänguväljakutest, mis on muudetud omamoodi turvaaedadeks: “Kui me tahame, et lapsed julgeksid otsuseid teha ja vastutust võtta ning ruumiliselt hästi orienteeruda, peavad nad saama seda harjutada. Laps õpib läbi mängu – kergemas vormis ette tulevaid ülesandeid lahendades valmistub ta eluks. Kui lapsele vastutust mitte lubada, talle jõukohaseid kohustusi keelata, kõik riskid maandada ja ohud puhastada, siis on see pettus: ohutut, kohustusteta maailma teda ees ootamas ei ole.”
Selle numbri juhtmõte, mille üle soovisime Sind, hea lugeja, kaasa mõtlema kutsuda, on – mängumuutjad.
Mis oleks, kui hüppaks koos jäneseurgu? Pistaks pea sisse ja vaataks asjadele meie ümber natuke teise pilguga. Värsked mõtted tulevad ikka pigem siis, kui muudame midagi enda mõtlemises ja käitumises. Esmalt läheb tarvis muidugi julgust teha see esimene samm, midagigi teisiti.
Juhtkiri sai natuke murelik, aga ajakirjas on tegelikult palju inspireerivat ja harivat lugemist. Loodan, et saate siit mõtteid, mida edasi mõelda, ja – teeme koos Eesti elu paremaks!
Häid pühi ja soovitud edasiminekuid uuel aastal!
Janeck Uibo
vastutav väljaandja
