“Langenud lehed” on kuiva huumoriga pritsitud lugu Almast ja Holappast, kes kohtuvad kohalikus karaokebaaris ning armuvad. Alma töötab toidupoes, Holappa ehitusplatsil, mõlema elu saadab ühine allasurutud ihalus läheduse järele. Omavahelist suhtlust lõhestab jada takistavaid asjaolusid, mis peategelasi erinevatel põhjustel lahus hoiab.
Film: “Langenud lehed”. Režissöör ja stsenarist Aki Kaurismäki. Näitlejad Jussi Vatanen, Alma Pöysti jt.
2012. aasta intervjuus märkis Aki Kaurismäki, et tema repertuaari rikastab veel üks-kaks filmi enne pensionile jäämist. Möödunud suvel Cannes’i pressikonverentsil ütles ta, et on peas valmis kirjutanud veerandi järgmisest slapstick-tragöödiast, mille loodab lähiaastail linti saada. Kaurismäki on tuntud minimalistlike maailmade loojana, kelle filmide fookuseks on tavaline inimene. Andrew Nestingen ütleb raamatus “The Cinema of Aki Kaurismaki: Contrarian Stories”, et Kaurismäki primaarses narratiivis leiab üks protagoniste end nihestunud meeleseisundis ning otsib viisi, kuidas elu korda saada. Tegelased on justkui tulnukad sotsiaalses maailmas, kelle elutu tegutsemislaad mõjub kohmakalt ja ebaloomulikult. Nad seisavad vastamisi olmeprobleemidega, millega on tavainimesel kerge suhestuda. Henry Bacon väidab, et Kaurismäki eesmärk pole analüüsida nende probleemide tuuma, vaid probleemi välise vaatlejana vaadelda. Saanud rohkelt eeskuju kirjandusest ja maalikunstist, on Kaurismäki filmide visuaalset poeesiat võrreldud Edward Hopperi maalidega, kelle loomingu keskmes on eraklikud figuurid nostalgilistes kompositsioonides.
