Üks väljend, mida kuue Soomes elatud aasta jooksul olen pidevalt kuulnud ja millele väga head eestikeelset vastet ei teagi, on ”arjen rumba”. Tõlkes ”argipäeva rumba”. Sõnapaari kasutavad oma igapäevaelu kirjeldamiseks enamasti (väikeste) lastega pered ja eriti tihti kuuleb seda peale koolivaheaegade lõppu: ”jälle algab see argipäeva rumba pihta.”
Vähemasti minu kõrvale kostub see väljend pea alati rohkem või vähem negatiivsena. Ei peeta silmas, et algab rahulik ja turvaline, oma enda valitud radu kulgev igapäevaelu, vaid hoopis midagi tõeliselt kohutavat: laste poriste õueriiete hooldamine, nende trennidesse sõidutamine ja igaõhtune hakkliha-makaronivormi soojendamine.
Selle argipäevas piinlemise mentaliteedi võtab laupäevases Helsingin Sanomat ajalehes hästi kokku Katja Lahti – pereema, suhtekorraldaja, kirjanik, kohalik poliitik. Temaga on tehtud suur intervjuu, sest tegemist on ajalehe arvates tõeliselt tähelepanuväärse pere-emaga: ta nimelt hakkas täpselt aega võtma, kui palju aega kulub tal kodustele argiaskeldustele ning tulemusi Exceli tabelisse kirja panema.