Kunstikriitik Hanno Soans ütleb, et kui Ai Weiwei tegeleb oma sageli ebaõiglusest tõukuvas kunstis sotsiaalsete teemadega, on need tal sügavalt läbi tunnetatud, võimaldades tal sujuvalt kokku teppida kohalikku, globaalset ja autobiograafilist.
Artiklitesari “Süütu pilk” sisaldab persoonilugusid, kus kunstikriitikud Hanno Soans ja Maria Helen Känd tutvustavad Edasi lugejatele kunstiajalooliselt olulisi tegijaid XX ja XXI sajandi kunstielus, keskendudes autoripositsioonidele, milleta tänane päev kunstis oleks tunduvalt vaesem. Autorid kirjutavad põhilugusid kordamööda, kusjuures teine lisab põhiautorile alati kommentaari.
Tõeväärtuse nimel
Hiina dissidentlik kunstnik, arhitekt, disainer, dokumentaalfilmirežissöör, kuraator, kirjanik, inimõiguslane ja netiaktivist Ai Weiwei – eelkõige aga ikka ju kunstnik selle sõna laiendatud, josephbeuysilikus mõistes – on globaliseerunud multikultuurse kunstimaailma võtmenimede hulgas olnud juba pea kakskümmend aastat. Ta on trikster, kes ei keskendu oma konkreetsete tööde igavikulisele museaalsele aurale, vaid nende argitegelikkusse sekkuvale elulisele potentsiaalile – mis aga ei tähenda, et maailma võimukaimad muuseumid tema tööde järele ei õhkaks. Duchampiaanina, kelle jaoks aga readymade’i loogika laieneb ka sotsiaalsetele oludele, üritab ta end ümbritsevat tegelikkust mitte üksnes jonnakalt jäädvustada, vaid ka omatahtsi reljeefsemaks ja tõetruumaks ümber vormida. Ja seda kõigi tänapäeval staarkunstnikule kättesaadavate kommunikatsioonivahenditega. Tema orgaaniliselt üksteisesse sulavate rollide paljusust sildab postkontseptualistlikult avatud kunstimõiste, mis seab eetika ja sisima tõeväärtuse esteetikast kordi kõrgemale.
