Mind kui kirjutavat inimest on alati pisut ärritanud aforism, mille kohaselt ütlevat üks pilt “rohkem kui tuhat sõna” – eriti just seetõttu, et väide kipub mõnikord vägagi paika pidama. Viimati tundsin, kuidas väljendil on tõepõhi all, septembrikuus Berliinis, kui sattusin esmakordselt nägema Saksa-Rootsi kunstniku Lotte Lasersteini (1898–1993) maali “Õhtu Potsdami kohal” (1930).

Pildil on kujutatud seltskondlikku koosviibimist – viis nooremapoolset inimest, kolm naist ja kaks meest. Nende asetus on sümmeetriline, äärtes ja keskel naised, nende vahel mehed (ehk ükskõik kummast servast lugedes vastavad naised paaritule ja mehed paarisarvule). Mõlemad mehed on seljaga äärmiste naiste poole, seega asuvad viimased esmapilgul mitte ainult kujutise, vaid ka kujutatud situatsiooni äärtes. Parempoolne naine kallab enda tassi arvatavasti piima, mis – eriti kui arvestada kaht veinipudelit vasakpoolse mehe tooli all – annab justkui mõista, et naine ise ei soovigi olukorras keskset positsiooni, võib-olla on ta varsti lahkumas. Pealegi on suunatud ta pilk piima kallamisele, mitte kaasseltsilistele. Pildile lisab pinget ja mõistatuslikkust asjaolu, et kahele akromaatilistes toonides kleitidega naisele pildi äärtes vastandub kollase kleidiga naine pildi keskel. Vastanduv aga pole ainult keskmise naise kleidivärv, vaid ka figuuri poos: ta istub ühtaegu enesekindlalt ja mõtlikult laua taga (pole välistatud, et parempoolne naine kallab piima just talle). Mõlemad mehed on pööranud ennast tema poole, seega tundub ta esmapilgul asuvat seltskonna – ja parasjagu näidatava olukorra – keskpunktis. Seda muljet võimendab silmapiir, mida naise figuur enda mõlemalt poolt tundub taeva poole kergitavat – justkui annaks naine aimu, et “linn on minu!”.

Ent ometi ei pruugi asjalood olla nõnda lihtsad. Kollase kleidiga naine ei paista ise end kesksena tundvat, ta vaatab parasjagu eikuhugi, on mõttes justkui olukorrast välja lülitunud. Huvitav, et viiest inimfiguurist vaid üks on aktiivselt seotud seltsilistega, kuna vaatab teist inimest – me näeme parempoolse mehe altkulmupilku vasakpoolse mehe suunas. Kahe mehe poosid erinevad pea vastandlikena – vasakpoolse kuju asend on lõtv, unistav, võimalik et teda on tabanud mingi meelisklus. Parempoolne mees püsib ent pinges, ta sõrmed on surutud mõnevõrra ebaloomulikult vaheliti, ta keha hoiab kergelt ette kühmu, nagu tunneks ta end ohustatuna. Tema näoilme annab samuti aimu mingitest mitte kõige meeldivamatest pingetest.

Jan Kaus

Jan Kaus on esseist ja kirjanik ning varasem Eesti Kirjanike Liidu juht (2004-2007). Loe artikleid (16)