Kunstikriitikud Hanno Soans ja Maria Helen Känd avavad Edasis uue kunstiartiklite sarja “Süütu pilk”. Tegu on persoonilugudega, mis keskenduvad kunstiajalooliselt olulistele nimedele XX ja XXI sajandi kunstielus, autoripositsioonidele, milleta tänane päev kunstis oleks tunduvalt vaesem. Autorid kirjutavad põhilugusid kordamööda, kusjuures teine lisab põhiautorile alati oma kommentaari.
“Maskulinne, feminiinne? See sõltub olukorrast. Neutrum on ainus sugu, mis mulle alati sobib.” – Claude Cahun, 1927
Käesolev artikkel avab koos kuraatori ja kunstikriitiku Maria Helen Kännuga aritikliteseeria kunstnike eksistentsiaalsetest valikutest. Avame oma kaardid mitte niivõrd komplitseeritud kunstiteooria kaudu, kuivõrd haaravate lugudega, mis teevad need tegelased erakordseks ja nende loomingumudeli jälgimise huvitavaks just täna. Nagu ilmneb juba seekordsest artiklist, ei pruugi me keskenduda selle jaoks ainult päris kaasaegsele kunstile – selles suhtes on harjumuspärane joone tõmbamine modernismi ja tänapäeva kunsti vahel siin ebaoluline. Tähtsam on, et kajastamiseks valitu meid täna ja siin aktiivselt kõnetaks. Claude Cahuni kunst seda kahtlemata teeb. Praegu on just tema aeg – selfide ja soolise voolavuse aeg. Sõjaajast rääkimata.
