“Fotograafia on sündmus, mis leiab alati aset inimeste vahel.” – Ariella Azoulay

Tänapäeval – ja ma mõtlen selle all tänast päeva, mitte ajastut, mis on alanud ja mis mitte kunagi ei lõpe – ei saa keegi kurta, et millestki ei räägita. Olgu see valu südames või kontides, koroona või valitsus, ikka on kuskil keegi, kes mitte ainult ei mõtle samadest asjadest, mis sinagi, vaid ka võtab sõna ja sul jääb vaid üle oma mõtteid, mure või valu (mis liigagi tihti kattuvad) teistega meediakanalites jagada. Kurtmine on kollektiivne hasart. Igaühe jaoks on kuskil keegi… mina tahaks rääkida fotograafiast… kas keegi kuuleb… uuu.

Oleme jalutamas, mina ja Hugo, minu pojapoeg. Jalutamas käime Kadriorus. Meie tee viib mööda Kadrioru muuseumist, selle ees, pargi aiaosast välja viiva, veel sügavamasse parki viiva teeraja kõrval on küpressisarnane püstjas põõsas. Põõsas on seest õõnes. See on Hugo ja minu maja. Päris ust küll ees pole, seda asendab sarnane avaus. Mängime kodu, puuoksad on parajasti nii keerdu, et neil saab istet võtta ja mängida, et istume laua taga ja isegi sööme – puulehti, mis käivad kookide ette, ja lehepuru, mis võib olla nii salat kui kartulipudru. Mulle on sellised peatused, vanaisa puhkepausid, meele järgi. Saan muuseumiesisel pargipingil – maja jääb kohe seljataha – istet võtta ja alalehte või raamatut lugeda ja selja tagant kostvatele hüüetele umbropsu vastata. Kui aga nobeda koka käe all valminud järjekordset rooga maitsma kutsutakse – Omlett on valmis, vanaisa, tule! – peab minema. Saan ikka päris söönuks. Ei jõua menüüd üles lugeda.