Kui praeguses ilmas, kus paljude inimeste – väikeste tüdrukute-poiste, nende emade ja isade, vanaemade-vanaisade argipäeva tavapärane osa on pea kohal lendavad pommid ning jalge all lõhkevad mürsud, kas meil on üldse õigust sellist küsimust esitada?
Käisin hiljuti Londonis. Kultuuri- ja lamuurireisil. Vabandage väljenduse pärast. Sellest pikukesest puhkusest kujunes lõppkokkuvõttes mitte lihtsalt põgus olme eest põgenemine, vaid elamusi täis retk, mis tõi pähe igasuguseid mõtteid ja südamesse küllaga tundeid. Tundeid, mille seedimiseks ongi vaja väikest ajalist distantsi ning enesessesüübivat pilku, muidu ajaks elamuste rohkus ja tundmuste tulv üle ääre. Ei mahuks lihtsalt ühe inimese sisse ära. Plahvataks.
Elisabet Reinsalu
Kasvasin üles Tallinnas, Mustamäel, kus oli minu kodu. Vana-Mustamäe männisalud ja liivapaljandikud ning TPI vastas olev mets olid mu mängumaa. Igakevadised ja -sügisesed jalutuskäigud ema ja õega Nõmmel, kus elasid mu vanavanemad, õpetasid mind armastama inimesi ning arutama elu üle. Suvised matkarajad Lõuna-Eestis ja Läänemaal, kus kasvasid kodumaised käpalised ehk orhideed, koos isaga õpetasid mind armastama loodust. Need vist ongi kaks mu kõige olulisemat teemat- inimesed ja loodus. Mu unistuste päev oleks istuda tundide kaupa mõnes kohvikus ja jälgida möödakõndivaid inimesi või jalutada mõne lähedase sõbraga looduses ja analüüsida elu. Kunagi ütles üks armas inimene mulle, et pane vähemalt suu kinni, kui sa avalikult inimesi vahid. Eks see ole ka põhjus, miks läksin Eesti Muusikaakadeemia Lavakunstikooli õppima näitlejaks. Huvi inimeste vastu. Elu vastu. Vahepeal põikasin läbi Tallinna Ülikoolist, kus õppisin reklaami ja meedia erialal, mis avardas silmaringi ning andis akadeemilise baasi. Olen kahe lapse ema, abikaasa ja Tallinna Linnateatri näitleja. Loe artikleid (41)
