Michelini tärniga kunstiamps: külas Mart ja Anu Kalmul. "Kunst kodudes"

“Kunst kodudes” on rubriik, mis avab huvitavate loojate koduuksi, riiuleid ja seinapindu ning uurib, kuidas ja miks kunst koju tungis ja milliseid avastusi kooselu teostega kaasa on toonud. Seekord on rubriigi toimetaja Bianka Soe külas EKA rektoril Mart Kalmul ja tema abikaasal Anu Kalmul, et vestelda kunstist nii era- kui avalikus sfääris.

Proloog

Endise EKA kunstiteaduse tudengina tundsin omajagu aukartust oma kunagise osakonna juhi, õppejõu ja Eesti Kunstiakadeemia rektori Mart Kalmu koju astudes. Mulle meenus meie esimene kohtumine, kus mul selline barjäär sootuks puudus. Mart oli nimelt komisjonis, mis mind aastaid tagasi läbi EKA sõela laskis. Mäletan, et päev, mil pidi toimuma sisseastumise intervjuu, oli päikseline ja mina vedelesin Võrus kodumaja aias kuuma taevakeha all. Kahtlesin, kas panna riidesse ja kimada Tallinna, et end kunstiilma korüfeedele korrektselt presenteerides püüda pressida läbi tihedast sisseastumise sõelast, või saada lihtsalt pruuniks. Otsustasin, et kui Võru-Tartu maanteel hääletades käe tõstan, viie minutiga auto peale saan ja õigeks ajaks sihtkohta jõuan, püüan endast Kunstiakadeemiasse saamiseks maksimumi anda. Minuti pärast olingi ühes autos ja mõni tund edasi piidlesid mind, uksest sisse tormanud ning viimasel hetkel kohale jõudnud noort lillelast, teisel pool lauda David Vseviov, Krista Kodres ja Mart Kalm. Lapsesuuna pihtisin kohe ka oma äsjase “ilmuda või mitte ilmuda” dilemma ära ja jumal teab, et vestluseks olin ma tegelikult ette valmistanud sama palju kui mu vanatädi olümpiamängude skeletonisõiduks. Igatahes – too päev mul vedas ja mõni aeg hiljem resideerusin juba EKA ühikas.