Ajakirja Edasi raamatusarja “Iga tekst on lugemist väärt” seitsmenda raamatuna ilmus kirjanik Tõnu Õnnepalu esseekogumik, mis sisaldab valikut nelja aasta jooksul tema poolt Edasis avaldatud artiklitest. Kogumiku esitlusel vestles autoriga kirjanik Jan Kaus.
Raamat: Tõnu Õnnepalu esseekogumik “Udu”. Koostanud Valner Valme. Kirjastus: Edasi.org ja Rahva Raamat, 2023.
Mõtteid vestlused:
- Raamatu pealkiri “Udu” tuli toimetuse poolt ja põhineb ühel mu paari aasta tagusel artiklil, kus ma mõtisklesin, kui suures osas me siin elus tegelikult udus sumpame. Olin natuke varem sattunud mõiste “sõjaudu” peale, mida ma polnud enne kohanud (Kolm neljandikku asjaoludest, millel põhineb sõjaline tegevus, on mähitud enam või vähem paksu udusse, kirjutab Carl von Clausewitz oma teoses “Sõjast” – toim.). Tol hetkel ei olnud sõjateema aktuaalne nagu täna ja kus “sõjaudu” on saanud peaaegu käibeväljendiks. Tookord, kui ma seda rääkisin, oli see mõeldud ülekantud tähenduses ja ma pidasin selle all silmas meie igapäevast sõnasõda, kus leerid on aina kindlamini välja joonistunud ja kõik tundub tohutult selge. Et on “õige” pool ja “vale” pool, sõltuvalt, kummal pool me ise oleme ja käib kõva andmine ning oma tõe selitamine ja kinnitamine. Mõnes mõttes see on ka natuke selline sõjaolukord, et mida selgemaks kõik justkui saab, seda udusemaks kõik läheb tegelikult. Eriti kurb ja udune on olukord siis, kui sa ei taha valida poolt või kui sa tunned, et sa saaksidki valida poolt. Loomulikult kipub igas vaidluses olema keegi sümpaatsem, sinna pole midagi teha, ja teine pool võib tunduda tropp ja lollakas. Aga samas, ma olen täheldanud sellist asja oma elus, et kui siis selle teisega saada kokku mingis muus olukorras, siis tuleb välja, et ta on mingitpidi väga kena inimene hoopiski, hea, abivalmis, oskab midagi, või on tal mõnes teises asjas õigus. Ma ju ise ka räägin kindla peale lollusi ja see ei ole selline kunstalandlikkus – elu on seda näidanud, et ma olen rääkinud lollusi ja pärast saan teada, et see oli lollus, aga kunagi ma rääkisin seda suure usu ja enesekindlusega. Niiet, see kui sa ühes (võibolla) suures asjas eksid, ei tähenda, et sa kõiges eksid.
- Igas mõttes võib peituda selle mõtte vastand – ma olen selle väitega järjest rohkem nõus. Mida rohkem ma elan, loen, kirjutan ja räägin, siis ükskõik, mida sa ka ei väida, sealjuures suure kindlusega ja väga reljeefselt, siis kui mitte sellel hetkel, siis natuke hiljem poeb ikka hinge mingi kahtlus, et kui äkki on asjad hoopis vastupidi? Mitte lihtsalt teistmoodi, vaid lausa vastupidi. See ei ole kunagi kindel, et asjad on just nii (nagu me neid näeme). See võib tunduda väga selge ja iseenesestmõistetav, aga asjad võivad pöörduda.
- Mida sa ühiskondlikus plaanis kõige enam pelgad? Kardan kõige enam seda, kui inimesed kivistuvadki oma n-ö vundamentidele ja üldse ei saa enam rääkida. Huumori kadumine inimeste vahelt. Nõukogude ajal oli huumor vahend hakkama saamiseks, oli mis oli, aga vastuolud sai naljaga ära lahendada. Ma ei igatse vanu aegu tagasi, aga ikkagi võiks rohkem huumoriga ja kergemalt võtta mõningaid asju. Ei pea nii surmtõsiseks minema, see on kahtlemata ohtlik. Mis see fundamentalism muud on kui see, et me loome endale mingi iidoli, konstrueerime mõtteliselt mingi kuju ja siis hakkame seda uskuma. Aga seal on selline asi, et me ju ise teame, et me oleme ta ise teinud, et ta on ikka kuldvasikas ja mitte päris vasikas ning see teadmine teeb meid muidugi natuke tigedaks ka – no miks ta ei võiks päris olla! Ja kui siis keegi tuleb oma kahtlusega või jutuga, et kuule, see nüüd ikka päris nii ei ole, siis me saame eriti tigedaks, sest me nägime niipalju vaeva ja teine näeb nüüd läbi, et see asi on ikkagi võlts. Fundamentalism algab ikka mingist enesepettusest ja siis kramplikust soovist sellest kinni pidada. Seal tekib ka piinlikkuse moment, sest kuidas ma nüüd tunnistan, et ma uskusin ja rääkisin lollust. Kõik see nõuab järeleandmist ja kohanemist (mõlemalt poolt), vastastikune pehmus peab ka olema mängus, ei saa ainult olla kõva.
Varasemalt on samas sarjas ilmunud artiklikogumikud autoritelt: Kristjan Port, Romet Vaino, Annika Laats, Ilmar Raag, Rein Veidemann, Katrin Saali Saul. Vaata ka varasemaid raamatuesitlusi.
