Sügis tuleb sel aastal teisiti ja peame olema valmis majanduslikult kitsamaks ajaks.
Suvi on ettevõtluse seisukohast alati madalhooaeg, kui just ei tegele meelelahutuse, siseturismi või näiteks jäätisetootmisega. Oma 25-aastase tööstaaži juures ei mäleta ma nii vaikset suve kui sel aastal: telefonid vaikisid, meilikastis ulus tuul ja tundus, et kõik on justkui “ära”. Pigem vaimselt kui füüsiliselt. Suvi on loomulik puhkuste aeg, ent tänavu oli hõng kuidagi olemuselt teine. Samas sai ajakirjandusest lugeda ähvardavaid pealkirju küll jaetarbimise ja ekspordi mahtude järsust vähenemisest ning eraisikute rahakotte tühjendavast ajaloo kiireimast intressitõusust. Liikudes suvel aktiivselt Eestis ringi, ei lakanud ma aga imestamast, kuidas nii füüsiliselt kui moraalselt amortiseerunud sovetiaegne hotellituba saab kohalikus kuurortlinnas maksta 250 eurot öö eest, aga sai. Suvituslinnade restoranid olid külastajatest tulvil ja hinnakiri oleks ajanud kadedaks iga Vahemere-äärse toitlustaja. Peene nimega dissonants makro- ja mikromajanduse vahel oli sel suvel tajudes maksimaalne. Miskipärast meenutas see muretus kangesti vaikust enne tormi.