Alles hiljaaegu väitis Michael Kofman, et Venemaad ei ole võimalik võita ainult sõjaliselt ja vaadata tuleb laiemat pilti. Seejärel lisas ta kohe, et samas ilma sõjalise võiduta muud võidud ei loe. Heidame seekord pilgu Venemaa kummalisele majandusjuhtumile pärast seda, kui Peipsi tagant tuli teade, et 2023. teises kvartalis suurenes sealne SKP 4,9% (või siis veidi vähem, kuid igal juhul toimus oluline tõus). Kuidas see on võimalik?
Lähiajaloo luhtunud lootus
Kohe pärast Krimmi anneksiooni ja esimesi tõsisemaid sanktsioone lugesin ma mitu aastat erinevate mõttekodade raporteid, mis rääkisid, kuidas Venemaa suured valuutareservis peaksid lähimate aastate jooksul lõppema. Tõepoolest, Venemaa SKP kukkus kohe pärast 2014. aastat. Kui 2013. aastal läks kõik veel ülesmäge, siis mõõdeti Vene SKP suuruseks 2,2 triljonit USA dollarit. Kaks aastat hiljem, 2015. aastal, näis sama näitaja olevat vabalanguses 1,3 triljoni USD-ga. Allpool olevas graafikus on selgelt näha seda jõnksatust allapoole. Läänes tõusid mõnes kabinetis seepeale lootus, et negatiivse trendi jätkudes kaotab Venemaa võime jätkata oma armee moderniseerimist ja ühtlasi taltub agressiivne välispoliitika. Ometi läks vastupidi. Fossiilkütuste ekspordi toel asus Vene majandus vaikselt kosuma. 2021. aastal oli SKP juba 1,8 triljonit dollarit ja isegi 2022. aastal see kasvas. Nüüd on neid, kes usuvad, et pärast 2022. aasta 2,3% majanduslangust aga pöördub kõik mõõdukale tõusule. Nii arvas näiteks briti Consensus Economics veel paar kuud tagasi, et käesoleval aastal kasvab Vene majandus 0,7%. Tänase seisuga prognoosib aga Venemaa Keskpank majanduskasvuks isegi 1,5–2,5%. See number ei pruugi aasta lõpuks siiski sellisena kokku tulla, kuid isegi alternatiivsetes stsenaariumites ei nähta ette Vene majanduse täielikku kokkukukkumist vähemalt veel mitte 2023. aastal. SKP kõrvale tuleb võtta valuutareservide suurus ja sealgi näeme, et kogu sõja jooksul ei ole valuutareservid kukkunud alla 500 miljardi USD. Iseküsimus, kas seda kõike on võimalik kasutada.
