Raimo Ülavere: oled Sa osa lahendusest või osa probleemist?

Igas inimeste grupis on üks “sitapea”. Kui sa enda ümber vaadates ühtegi ei näe, siis see tähendab, et see oled sina. Nii on öelnud üks USA koomik. Ja nagu igas naljas, on ka selles terake tõtt.

Eelmise aasta septembris ilmus Stanfordi ülikooli juhtimisprofessor Robert Suttoni sulest raamat “The Asshole Survival Guide” ja mõistagi oli juba enne ilmumist tegu menukiga. Raamat on järg 10 aastat tagasi ilmunud raamatule “The No Asshole Rule”, mis tekitas tohutut vastukaja ja mille tõttu on Sutton saanud sadu ja sadu kirju, pidanud tohutu hulga ettekandeid, vestlusi ja kirjutanud ka päris hea hulga jutte. Ikka teemal assholes ehk eesti keeles “sitapeadest” (vabandan kõnepruugi pärast) inimeste elus. Nii tööl kui ka eraelus.

7 soovitust-küsimust “sitapeadega” toimetulekuks

Nüüd siis ilmus raamat, kus “sitapeade” defineerimisest, arhetüüpide kirjeldamisest on edasi mindud ja kirjeldatud ka võimalikud tegevused, kuidas siis toime tulla inimestega, kes kas tööl või ka eraelus sind alandavad, mõnitavad, sinuga manipuleerivad ning omakasupüüdlikult ära kasutavad. Ja ehkki raamatus toodud n-ö strateegiad on huvitavad, oli minu jaoks kõige toredam lugemine peatükk, mis rääkis sellest, kas sa oled osa probleemist või lahendusest. Sest muutus algab ikka iseendast. Niisiis, 7 soovitust-küsimust iseendale:

Kasuta Da Vinci reeglit

Da Vinci reegel kõlab nii: “On palju lihtsam vastu panna alguses kui lõpus”. Ehk kui sa kohtud inimesega, tööl või eraelus, kes tundub olevat esmaklassiline sitapea, siis mõistlikum on ehk kohe eemale astuda, mitte aga jääda lootma, et “ehk ta muutub” vms. Hiljem on lahkuda palju-palju raskem.

Kaitse ka teisi, mitte ainult iseennast

Whartoni ülikooli professor Adam Grant väidab, tuginedes uuringutele, et kõige konstruktiivsemad, edukamad inimesed on andjad, mitte võtjad. Kui sa aitad peale enda ka teisi sitapea mõjuvõimust vabaneda, oled teinud maailma ja teiste inimeste elu paremaks. Muidugi on seda lihtsam teha, kui sul on võimu, kui sa oled üks n-ö otsustajatest. Lase sitapead lahti või isoleeri nende mõju, isegi kui nad otseselt sind ei sega.

Proovi pöörata sitapea oma “sõbraks”

Enne kui inimesele sitapea tempel otsaette lüüa, tasub ehk proovida heaga. Sest tasub meeles pidada kuldset reeglit: “Ära kiirusta teise inimese sitapeaks sildistamisega, ja ära viivita vajadusel ennast selleks nimetamisega.” Mis tähendab ka, et ole kindel, et sa ei sildista teist inimest lihtsalt ühe-kahe käitumise pärast, mis sulle ei meeldi. Sertifitseeritud sitapeaks olemine eeldab ikka palju enamat. Ning proovi märgata asju, mida ta teeb ka hästi ja vastata tema nõmedale käitumisele hoolivuse ja sõbralikkusega. Vähemalt mõni aeg. See nõuab enesekindlust ja järjepidevust, ent see on ka ainus viis, kuidas on võimalik teist inimest muutusele suunata. Muidugi ei pea seda tegema lõputult.

Vaata ausalt peeglisse – kas Sa oled osa probleemist?

Me – ja see tähendab meie kõik – oleme päris head eitama ja eirama enda vigu. Ja isegi kui me mööname oma mõningaid puudusi või teiste jaoks ebasobivat käitumist, oleme me üsna kehvad hindajad, kuivõrd palju see teisi inimesi mõjutab. Siinkohal meenub üks hiljutine meeskonna-coaching, kus üks juhtidest (ettevõtte tippjuhtkonna liige) märkis, et ta küll rullib oma kohatute ja sageli asjasse mitte puutuvate märkustega teistest üle, mistõttu sageli ka koosolekud lähevad lappama, ent “see olen mina ja eks teised peavad sellega siis leppima”.

Muuseas, raamatus on ka n-ö tingimused, mis soodustavad teistes inimestes tunde tekkimist, et sinu puhul võib olla tegu sitapeaga. Mõistagi on nendeks näiteks negatiivsed ja mürgiselt sarkastilised märkused, ent ka see, kui sa koolekutel vaatad pidevalt oma telefoni ja sul on kogu aeg nii palju teha, nii palju mõtteid, millest rääkida ja nii-nii kiire.

Palu vabandust, kui oled käitunud sitapea kombel

Ent tee seda ainult siis, kui mõtled seda päriselt ja tee seda õigesti. Tüüpiline (eriti poliitikute suust on seda kuulda) “Ma vabandan, kui keegi tunneb ennast siin minu tegude pärast solvatuna” ei ole vabanduse palumine. See on selge viide sellele, et teine inimene on ikka ise süüdi, kui ta ennast kehvasti tunneb – mina pole midagi valesti teinud.

Kas sa aitad sitapeadele kaasa?

Koolikiusamise teemaga tegelejad räägivad, et üks teema on tõesti kiusaja taust, kust ta tuleb jne. Ent teine oluline mõjutegur on kiusamise keskkond, ehk kiusaja vaiksed või ka häälekad toetajad. Klassikalised sitapead armastavad tööle võtta ja edutada inimesi, kes nende jama ära koristab ja nii nende tegevuse jätkumisele kaasa aitab. Ära korista, ära aita kaasa. Kui sitapea on jama kokku keeranud, las koristab ikka ise ära.

Tee väike mentaalne ajareis

Ja reisi aeg-ajalt tulevikku. Mitte keegi – vähemasti pole sellest kuulnud – pole oma surivoodil öelnud: “Ma soovin, et ma oleksin olnud veel õelam.” Tuleviku ajareis aitab sul ehk teha praegu õigemaid valikuid.

Muuseas, raamat ilmub varsti ka eesti keeles. Nii et ei tasu imestada, kui varsti hakkab väljend “sitapea” ka oluliselt rohkem juhtimise teemaliste seminaride ettekannetesse ja artiklitesse lipsama.