Avaldame Lilli Luugi novelli, mis on esmalt ilmunud Edasi paberajakirja suvenumbris.

Kui ma siiski helistaksin, mida ma neile ütleksin? Et ma tunnen iga kord, nagu jookseksid külmade käppadega hiired üle mu jalalabade alasti naha, iga karvutu saba kerge puude nagu nõrk elektrilöök, mis kordub jälle ja jälle, alati just siis, kui oled jõudnud selle ootamise lõpetada, tuleb järgmine. Et see tuleb alati tagasi, korraks saad sahmaka õhku, siis tõmbab keeris sind uuesti vee alla. Et see on katkematu ring, spiraal, mis viib iga korraga natuke sügavamale, hapnikku jääb iga korraga napimaks, see keerutab sind, kuni sa oled põhjas, paigas, mis on tuntud täieliku pimeduse poolest ning kus sellepärast oledki ainult sina ja kõige koledamad süvavete elukad, see on sulle paras seltskond. Selline sa oledki. Kuidas sa helistaksid, milliste sõnadega? Sa saaksid ainult suud maigutada, sest neid sõnu sul pole, SEE on nähtamatu nagu sina seal põhjas ja kõik nähtamatu on kirjeldamatu ja mida ei saa kirjeldada, seda pole olemas.