Veneetsia on romantiliseks jalutuskäiguks võib-olla ideaalseim koht maamunal.
Artikkel on esmalt ilmunud Edasi paberajakirja suvenumbris, mis on saadaval suuremates kioskites üle Eesti ja jaekaupluste ajakirjandusletis.
1.
Mu jaoks on romantika pigem paradoksaalne tunne kui selge kontseptsioon ning see tunne seostub miskipärast ennekõike üksindusega, eemalolekuga igapäevasusest, aga ka üldisema püsimatusega, asjade kaduvusega. Kõige täiuslikumalt romantilistena tundunud hetked mu elus on saabunud siis, kui olen hulkunud omaette mõne võõra linna tänavail. Loodusse, teistest inimestest eemale kisub mind harvem, kuigi see sobiks paremini klassikalise arusaamaga romantilisusest. Aga vahest polegi oluline koht, vaid liikumine. On oluline tunda liikumist ja seda, mida see õieti tähendab. Juri Lotman on kirjutanud, et romantiline kangelane “on alati rändamas, tee ongi tema maailm” ning “rändaja ei peatu võõrsilgi”. Miks? Sest igasuguses peatumises “adub ta vägivalda”.(1) Võõras linnas ringi hulkudes tunnen kõige selgemalt elu püsimatust – viibin kusagil mujal, mu kohalolek on ajutine, olen tulnud selleks, et lahkuda ning hulkumine sobib sellise püsimatuse kehastamiseks kõige paremini. Kui satun kõndima suurlinnas, kus ümberringi elu keeb, siis enamasti jään ma kõndima pilgari piiril, mu meeled saavad kõigest osa, aga kummalisel kombel võimendab meelte osalus hinge mujalolekut. Linnatuled tunduvad kutsuvat just seetõttu, et ma tean, et jätan kutsele vastamata, või vastan aeglase eemaldumisega. Ma olen ühtaegu väljas ja sees, jään kõrvale ja võtan osa – võtan osa just kõrvaltvaatajana, mööduva jälgijana, kelle jäljed on määratud kaduma. Ühesõnaga: romantika on mu nägemuses üsna melanhoolne. Aga see pole jõuetu melanhoolia, sest mida juhuslikumana, mida mööduvamana ma oma kohalolekut tunnen, seda tugevamat kohalolekutunnet ma otsin. Teades, et kohe lahkun, et jälge ei jää, tahan kõike mööduvat võimalikult suure tähelepanuga jälgida. Oleviku vääramatu möödumine võimendab ja sedakaudu pidurdab iga käest libisevat hetke.
Jan Kaus
Jan Kaus on esseist ja kirjanik ning varasem Eesti Kirjanike Liidu juht (2004-2007). Loe artikleid (16)
