Palun vabandust on sõnapaar, mis iga inimeseks kasvatatava lapse sõnapruuki sisestatakse üsna varakult. Vanemlik eeskuju ja surve, et halva teo eest tuleb andeks paluda, oma vääritiolemist tunnistada ja süüd kanda võtta on oluline – lausa ühiskonna alustala. Kristlikus traditsioonis on patu tunnistamine ja selle andeks saamine üks osa sakramendist, millega inimene pääseb maisest rähklemisest kõrgemale, Jumalale ja jumalikkusele lähemale. Eks neil päevil, mil taas valguse võitu pimeduse üle tähistame, manitsetakse eri sõnastuses ikka andestama.
Kui nüüd vaataks süülist presumptsiooni natuke teisest otsast. Nimelt, kui inimene andeks palub, kas peab ka andeks antama? Kas andeks palumise viisist, sõnastusest, toonist ja ennekõike siirusest ka midagi oleneb? Kas ma peaksin kohe teise inimese soovile mitte kestvat süüd tunda vastu tulema ja andeks andma?
Hannes Kuhlbach
Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (67)
