Kogemusi Jazzkaarele tuleva Ameerika saksofonisti Ben Wendeli kuulamisel kirjeldab Anna Lindpere.

On aasta 2019 ja mul õnnestub juba teist korda külastada maailma üht suurimat ja tihedama kavaga jazzisündmust – North Sea Jazz Rotterdamis, Hollandis. Sel festivalil kuulsin esimest korda saksofonist Ben Wendelit, kes on mu pleilistides siiani.

Vedanud on kaasreisijatega. Kui saatjaks on pea terve Jazzkaare meeskond koos Eesti jazzmuusikutega, ei pea kontserdisoovitusi kaugelt otsima. Nagu esimesel korral püüan mahutada päevadesse endale juba tuntud nimesid ja ka mulle tundmatuid, aga üllatuspotentsiaaliga artiste. Parimad elamused kipuvad tulema just siis, kui midagi oodata ei oska. See taktika toimib muide hästi ka Jazzkaare programmi puhul: luba end üllatada ja avasta enda jaoks mõni täiesti uus esineja! Ega ma täpselt mäletagi, kelle soovitusel või lihtsalt juhuse tahtel jõudsin kitarrist Julian Lage ja saksofonist Ben Wendeli kontserdile.

Kuna North Sea Jazzil toimuvad kontserdid avatud ustega, on tavaline sattuda mõnele kontserdile poole pealt. Ma isegi ei tea, kaua see kontsert minu saabumise hetkeks kestnud oli, aga lahkusin igatahes alles siis, kui artistid olid pillide tagant ära läinud. Mäletan seda rõõmsat, kuid hingekriipivat tunnet, mis naelutas tooli külge. Olen sellele kontserdile hiljem palju mõelnud. Ben Wendel ja Julian Lage lõid laval midagi maagilist, mis jõudis otse sügavamate hingekihtideni. Kindlasti oli oma osa nende suurepärasel lavalisel keemial, mis kandus ka muusikasse.

Ma pole kunagi olnud saksofonimuusika fänn ega ole osanud seda väärtustada. Muidugi olen alati imetlenud viruoosselt pilli valdavaid muusikuid, kuid jäänud truuks pigem pehmematele keelpillihelidele. Aga! Tol pärastlõunal North Sea Jazzil oli saksofon täpselt seal, kus ta pidi olema. Duo täiendas ülima täpsuse ja samas mõnusa voogavusega teineteist ning kogetu andis meeldejääva elamuse. Olles hiljem kuulanud Ben Wendelit Spotifys, tunnengi, kuidas ta oskab saksofoniga teisi instrumente tervikteoseks ühendada, tehes seda nii meisterlikult, et enne kui arugi saad, oled mitte-saksofonifännina kuulanud ära terve albumi! Või terve kontserdi.

Ben Wendel pakub kindlasti rõõmu kõigile jazzisõpradele, kes naudivad harmoonilist, kuid samas seikluslikku helikõla.

Californiast pärit Wendel on saanud mitmeid tunnustusi nagu ASCAP Jazz Composer Award ja olnud nomineeritud ka Grammyle. Kuigi tema uusim plaat “All One” ilmub alles vahetult enne Jazzkaart, arvan, et värske album mängib piiridega varasemast veelgi julgemalt. Seda lubab “All One’i” kirjeldus, mis ütleb, et multitalent Wendel on ühendanud albumil oma suurepärased helilooja, esineja ja bändijuhi oskused. Jazzkaare fännid leiavad albumilt ka mitmed Eestis käinud jazzitipud, näiteks Cécile McLorin Salvant, Bill Frisell ja José James.

Ootusärevus Ben Wendeli Eesti-kontserdi eel kasvas, heites pilku Wendeliga kaasas olevatele muusikutele. Kui oled lõpetanud Ben Wendeli loomingu kuulamise – eriti kevadise tunnetusega on tema märtsis ilmunud EP “Throughout” koos Bill Friselliga –, siis kirjuta otsingusse veel üks nimi: Taylor Eigsti. Mullu albumiga “Tree Falls” Grammy võitnud pianisti Taylor Eigsti esinemine koos Ben Wendeliga Jazzkaarel pakub ilmselt mõnusa energialaengu. Kuulates albumit “Tree Falls”, kus mitmes loos teeb kaasa ka Ben Wendel, tundub, et kahte artisti seob oskus kombineerida erinevaid žanre popist klassikani. Nüüd aga klapid pähe ning Wendelit ja Eigsti kuulama.

Ben Wendel esineb Jazzkaarel Vabal Laval 30. aprillil.

Rubriik “Jazzkaare fookuses” on ajakirja Edasi ja Jazzkaare koostööprojekt, kus tutvustame ja arutleme maailma ja Eesti jazzmuusika trendide üle ning võtame luubi alla põnevad valdkonda puudutavad jazziteemad ja esinejad.