Mõnikord võiks mõelda täiesti võimatutele asjadele. Aitab treenida vaimset vastupidavust, lisab mõtlemisele nõtkust ja toetab pusimist vähem võimatute kallal. Ehk seletab, miks asjatundlikud teadlased püüavad väita, et tulevik võib mõjutada minevikku.
Rubriigis “Pimekohting teadusega” vaatleb Kristjan Port üht teadusega seotud teemat või sündmust ja mõtiskleb selle mõjust igapäevaelule.
Isegi Einstein tõdes, et fantaasia on teadmistest olulisem. Teadmised on piiratud, aga fantaasia haarab endasse kõik, mis on võimalik. Noh, ja natuke võimatut. Igal asjal on hind. Eelistada piiratuse kaitstud stagnatsiooni või komistada uue mõistmise teel liigse fantaasia otsa? Piiratuseks pole vaja treenida, aga fantaasia nõuab elukestvat harjutamist. Teema käsitleb retrokausaalsust. Tagajärg on määratud enne põhjust; pall oli väravas enne, kui Lionel Messi seda 11 m kaugusel jalaga puudutas, vmt. Sedasi mõtlejaid pole sugugi vähe. Oleme varemgi olnud sunnitud tõdema, et hull ei ole sama mis vale. Probleem pole imelikus tegelikkuses, vaid meie mahajäänud instinktides. Kust võtame, et aeg on asümmeetriline, st minevik on seotud tulevikuga, aga mitte vastupidi?
